Viimastel aastatel on Eesti kartulikasvatajad märganud uut, kuid visalt levivat vaenlast – musta maavitsa (Solanum nigrum). Kui varem peeti seda pigem prahipaikade ja aedade umbrohuks, siis nüüdseks on see kanda kinnitanud tootjate põldudel.
Tegemist on salakavala vastasega, kelle bioloogiline sarnasus kartuliga muudab tema tõrje keeruliseks ja koristusprotsessi tehnoloogiliseks väljakutseks. Sama muret jagatakse üle kogu Põhja-Euroopa.
Miks musta maavitsa on raske tõrjuda?
Must maavits on üheaastane laialeheline umbrohi, mis kuulub kartuliga samasse, maavitsaliste (Solanaceae) sugukonda. Liigi kirjeldas esmakordselt Carl von Linné 1753. aastal, kuid varasemaid mainimisi on juba 1. sajandist – teda kirjeldas Plinius Vanem.
Taim kasvab 30–70 cm kõrguseks, on harunemisaldis ja rohtse varrega. Varred on püstised ja harunenud, lehed munajas-saagja servaga, 4–7,5 cm pikad. Õied on valged kollase südamikuga ning viljad on alguses rohelised, valminult aga tuhmid mustad marjad läbimõõduga 6–8 mm. Igas marjas on tavaliselt 26–60 seemet.
Erinevalt paljudest teistest umbrohtudest eelistab must maavits idanemiseks sooja mulda (üle +15…18 °C). See tähendab, et ta tärkab sageli alles siis, kui esimene herbitsiidiring on tehtud ja kartuli muldamisega on uued seemned valguse kätte toodud. Kuigi teaduslikult on seemnete idanemise baastemperatuuriks mõõdetud vaid 2,3–6,4 °C, soodustavad tunduvalt kiiret idanemist just soojad ja vahelduvad temperatuurid. Taim tärkab kevadel ja varasuvel mitmes laines, mis tähendab, et ühekordne tõrje ei pruugi olla piisav. Esimene laine langeb tüüpiliselt kokku kartuli istutamise ja varase kasvuperioodiga – just see on tärkamiseelse herbitsiidi peamine sihtmärk. Hilisemad lained tulevad sageli pärast muldamist, mil muld on uuesti segatud ja sügavamalt pärit seemned kerkivad idanemissügavusse – neid tärkamiseelne herbitsiid enam kinni ei pea. Seega ei ole must maavits mitte ühekordselt lahendatav probleem, vaid kogu hooaja jooksul tähelepanu nõudev väljakutse.
Üks taim võib toota mitu tuhat seemet (hinnangud ulatuvad 5000-st kuni 800 000-ni, sõltuvalt kasvutingimustest), mis säilitavad mullas idanemisvõime aastaid – uuringutes on leitud eluvõimelisi seemneid kuni 39 aasta vanuses mullapangas. Taim sisaldab solaniini, mis muudab küpsemata rohelised marjad mürgiseks nii inimestele kui ka loomadele.
Miks musta maavitsa probleem on suurenenud?
Aastate jooksul on kartuli umbrohutõrje paljuski toetunud metributsiini sisaldavatele lahendustele. Kuigi need on olnud tõhusad paljude tavapäraste umbrohuliikide vastu, ei ole must maavits olnud nende tugevamate sihtmärkide hulgas. Seetõttu on must maavits sageli jäänud põldudele ellu, tootnud seemneid ja suurendanud järk-järgult oma osakaalu umbrohu-populatsioonis. Tulemuseks on olukord, kus paljud kasvatajad puutuvad täna kokku märksa suurema musta maavitsa survega kui veel mõned aastad tagasi.
Musta maavitsa levikut on soodustanud ka asjaolu, et mitmete kartulis kasutatavate herbitsiidide efektiivsus selle liigi vastu on tagasihoidlik või ebapiisav. Aklonifeen (Fenix) ei tõrju musta maavitsa üldse. Rimsulfuroon (Titus 25 DF) on kartulis kasutatav tärkamisjärgne herbitsiid, mille etikett hindab musta maavitsa tõrje efektiivsuse vaid „keskpäraseks“ – samasse kategooriasse maltsa ja konnatatraga. Teaduslikes katsetes on näidatud, et rimsulfuroon toimib maavitsaliikidel väga erinevalt: karvase maavitsa (S. sarrachoides) vastu saab tõrjeefektiivsust üle 85%, kuid musta maavitsa (S. nigrum) vastu jääb tulemus ebapiisavaks. Lisaks kuulub rimsulfuroon ALS-inhibiitorite kemikaalirühma, mille suhtes on maailmas juba dokumenteeritud musta maavitsa resistentseid biotüüpe. See loob olukorra, kus pärast tavapärast tõrjet jääb maavits põllule ainsaks valitsejaks, nautides konkurentsivaba kasvuruumi.
Selles uues olukorras muutub oluliseks toimeainete täpne valik. Kartulil on praegu kolm tärkamiseelset toimeainet, millel on Eesti etiketil musta maavitsa vastu konkreetne efektiivsusnäitaja kirjas:
Prosulfokarb (Boxer 800 EC jt) – Boxer 800 EC etikett liigitab musta maavitsa (Solanum nigrum) kartulipõllul väga tundlike umbrohtude hulka, tõrjeefektiivsusega >90%. Kulunorm kartulil on 4,0 l/ha, pritsimisaeg tärkamiseelne (BBCH 00–11). Prosulfokarb imendub juurte ja lehtede kaudu ning pärsib lipiidide sünteesi (HRAC grupp 15 – tiokarbamaadid).
Metobromuroon (Proman) – samuti tärkamiseelne herbitsiid (BBCH 00–09), mis pärsib fotosünteesi (fenüüluurea rühm, HRAC grupp 5). Kulunorm kartulil 2,0 l/ha. Musta maavitsa tõrjeefektiivsus etiketil 70–90%. Efektiivsuse tagamiseks on kriitiline piisav mullaniiskus pärast pritsimist.
Püraflufeen-etüül (Mizuki) – kontaktne herbitsiid, mis kuulub fenüülpürasoolide rühma (HRAC grupp 14). Kulunorm kartulil on 1,0 l/ha (BBCH 00–09). Musta maavitsa (Solanum nigrum) tõrjeefektiivsus on 85–94,9%, kui umbrohud on pritsimise ajal idulehe kuni 2–4 pärislehe faasis. Kuna tegemist on kontaktherbitsiidiga, ei tõrju see pärast pritsimist tärkavaid umbrohtusid.
Kõik toimeained tegutsevad erineva toimemehhanismiga – prosulfokarb kuulub HRAC gruppi 15 (tiokarbamaadid), metobromuroon HRAC gruppi 5 (fenüüluuread) ja püraflufeen-etüül HRAC gruppi 14. Nende vaheldamine aastate lõikes aitab vähendada resistentsuse tekke riski, mida ka toodete etiketid sõnaselgelt hoiatavad.
Praktiline juhend tärkamiseelsete toodete kasutamiseks
· Ajastus: Musta maavitsa tõrjeks on parim pritsimisaeg vahetult enne kartuli tärkamist. Sel ajal tagavad mullaherbitsiidid (Proman, Boxer 800 EC) kõige pikema tõrjeefekti ning tõrjuvad nii väikeseid tärganud umbrohtusid kui ka hiljem tärkavaid umbrohte. Mulleherbitsiidide maksimaalse efektiivsuse tagamiseks on soovitatav muldamine/ vagude moodustamine teha kohe pärast mugulate mahapanekut, et muld jõuaks enne pritsimist settida. Kui põllul on pritsimise ajaks juba umbrohud tärganud, aitab Mizuki need kontaktherbitsiidina kõrvetada.
· Mullaniiskus on määrav: Kuival mullal ei moodusta mullaherbitsiid tõhusat kihti. Ideaalne on pritsimine niiskele mullale või enne oodatavat vihmasadu. Kuivades tingimustes sobib täiendavalt Mizuki, mille toime ei sõltu mullaniiskusest, kuna tegemist on kontaktherbitsiidiga, mis kõrvetab tärganud umbrohud.
· Harimiskeeld pärast pritsimist: Pärast tärkamiseelse herbitsiidi kasutamist ei tohi mulda harida – see lõhub herbitsiidikihi ja toob uued seemned idanemissügavusse, tekitades järgmise tärkamislaine.
· Hilisemad tärkamislained: Tärkamiseelne herbitsiid ei kata alati kogu hooaega. Kui Proman, Mizuki või Boxer 800 EC pritsimine teha vahetult enne tärkamist, on suurem tõenäosus, et tärkamisjärgset tõrjet ei ole vaja või selle vajadus väheneb. See sõltub siiski konkreetse põllu niiskustingimustest ja umbrohtude liigilise koosseisu eripäradest. Hilisemate lainete vastu on ainus tärkamisjärgne valik kartulil rimsulfuroon (Titus 25 DF), kuid selle etikett hindab musta maavitsa efektiivsuse vaid „keskpäraseks“. Kui tärkamisjärgset tõrjet kasutatakse, tuleks seda teha umbrohu varases kasvufaasis, kui taimed on veel väikesed ja vastuvõtlikumad.
Sama perekond, erinevad reeglid – miks tavapärased lahendused ei toimi?
Musta maavitsa suurim oht peitub tema botaanilises suguluses kartuliga. See seab põllumehe raske valiku ette: paljud standardsed laialeheliste herbitsiidid ei suuda maavitsa piisavalt tõhusalt hävitada, ilma et nad seaksid ohtu kartuli enda kasvu.
· Resistentsus ja ajastus: Maailmas on teatatud musta maavitsa levikust juba 61 riigis ja 37 kultuuris. Kuna kartulipõllul lubatud herbitsiidide valik on piiratud, peab pritsimine olema ülitäpselt ajastatud. Kui maavits on jõudnud idulehe faasist kaugemale, kasvab tema vastupanuvõime kemikaalidele hüppeliselt. Üleilmselt on dokumenteeritud atrasiini- ja parakvaadi-resistentseid musta maavitsa biotüüpe ning eri piirkondades on kinnitatud ka ALS-inhibiitorite suhtes resistentseid populatsioone.
· Peremeestaim: Umbrohi on sihtmärgiks samadele haigustele ja kahjuritele, mis ründavad kartulit. S. nigrum on teaduslikult kinnitatud peremeestaimeks nii kartuli Y-viirusele (PVY) kui ka kartuli keerdlehisuse viirusele (PLRV) ja kartuli M-viirusele (PVM), hoides viirusfooni põllu vahetus ümbruses kõrgel ka siis, kui seemnekartul ise on terve.
Kuidas musta maavitsa marjad rikuvad mugulad?
Kõige kriitilisem küsimus tekib saagi koristamisel. Ehkki kartulimugul asub mullas ja maavitsa marjad varrel, kohtuvad nad kombaini punkris, tekitades ahelreaktsiooni:
· Koristuse käigus purunevad pehmed ja mahlased maavitsa marjad kombaini lintidel.
· Marjadest eralduv tume ja kleepuv mahl katab kartulimugulad, toimides „liimina“, mille külge haakub tolm ja muld. Tulemuseks on määrdunud saak, mis kaotab koheselt kaubandusliku välimuse.
· Purunenud marjadest tekkiv märg orgaaniline mass tekitab kartulihunnikus niiskuskolded, kus areneb kiiresti bakteriaalne mugulate märgmädanik. Üks musta maavitsa kolle võib rikkuda tonnide viisi saaki.
Seemnekartulikasvatuses on probleem veelgi teravam: lisaks mehaanilisele saastumisele toimib maavits viiruste (PVY, PLRV, PVM) reservuaarina. Seemnepartiisid hindavad inspektorid põllul (tunnustamine) ning maavitsa esinemine külvil võib otseselt mõjutada partii sertifitseerimist ja selle tulemust.
Millal tegutseda: Musta maavitsa vastu aitab ainult varane tegutsemine – kord moodustunud marju käsitsi eemaldada on aeganõudev ja põllul raskesti teostatav. Kolm kriitilist vaatlushetke hooaja jooksul: (1) juuni algus – kontrollida, kas tärkamiseelne herbitsiid andis tulemuse; (2) pärast muldamist – jälgida, kas uus tärkamislaine on tekkinud; (3) juuli–august – enne marjade täisküpsust hinnata, kas põllul on veel kolded, mida saab käsitsi eemaldada enne seemnete levimist. Seemnekartulis on kolmas vaatlushetk eriti kriitiline.
Põhjamaades sama mure – mida nad teevad?
Musta maavitsa tõrje ei ole ainult Eesti mure – täpselt samad raskused on tuttavad üle Põhja-Euroopa.
Norra on üks selgemaid näiteid. Norra põllumajandusuuringute instituudi NIBIO hinnangul on must maavits ja karvane maavits muutunud Kagu-Norra köögiviljakasvatuses tõsiseks probleemiks. Tõrjet raskendavad täpselt samad tegurid mis Eestiski – liigi hiline tärkamine ja varasemate herbitsiidide kasutusvõimaluste kadumine. Mõnel tugevalt saastunud põllul on käsitsi rohimise kulu sundinud kasvatajaid põllust üldse loobuma. Norra SOLWeedsi projekt hindab kombineeritud meetmeid: provokatiivset eelharimist, vahekultuure ja täppisrobotitega tehtavat sihttõrjet, kuid avaldatud projektikirjeldus ei anna veel alust nimetada ühtegi toodet tõendatud kartulilahenduseks.
Põhjamaade kogemus annab selge sõnumi: ühtset imerohtu ei ole. Kõige kindlam strateegia on kombineeritud lähenemine:
· Provokatiivne eelharimine – muld haritakse enne kartuli mahapanemist läbi, lastakse maavitsa seemnetel tärgata ja hävitatakse tõusmed pinnaselt enne kartuli mahapanekut. Kuna must maavits tärkab mitmes laines, ei kõrvalda üks eelharimine kõiki seemneid – see on seemnepanga pikaajalise vähendamise meede, mitte ühekordne lahendus.
· Külvikord – kartulit vahetada teraviljaga, kus on lubatud laiem valik tõhusaid herbitsiide. Maavitsa arvukuse piiramine teravilja-aastal leevendab survet kartuliaastal.
· Mehaaniline tõrje ja muldamine – reavaheharimine ja muldamine on tõhusaim noorte taimede (idulehtedest kuni kahe pärisleheni) vastu. Tähtis: mullaharimine pärast tärkamiseelse herbitsiidi kasutamist võib rikkuda herbitsiidikihi ja tuua uusi seemneid idanemissügavusse.
· Konkurentsivõimeline taimik – ühtlane kartulitaimik ja varane reavahede sulgumine piiravad hiljem tärkavate maavitsade juurdepääsu valgusele.
· Põlluhügieen – seemned levivad masinate, saastunud sõnniku ja lindudega. Saastunud põllu järel on masinate põhjalik survepesu kohustuslik enne puhtale põllule liikumist.
Tõhusa tõrje viis põhimõtet
Must maavits ei ole lihtsalt „kosmeetiline“ viga põllul. See on agressiivne umbrohi, mis rikub füüsiliselt lõpp-produkti ja on reservuaariks ohtlikele kartuliviirusetele. Nüüdisaegses kartulikasvatuses, kus tõrjevahendite valik väheneb, nõuab edukas võitlus integreeritud lähenemist:
· Viljavaheldus on kõige tõhusam pikaajaline meede. Kasutada tuleb teravilja-
aastat, mil saab musta maavitsa arvukust tõhusate herbitsiididega piirata.
· Seemned levivad sageli põllult põllule kombainide ja harimisriistadega – pärast saastunud põllu harimist on masinate pesu kohustuslik.
· Kasutada toimeaineid, millel on registreeritud ja tõendatud mõju just musta maavitsa vastu – tärkamiseelselt prosulfokarb (>90%), metobromuroon (70–90%) või püraflufeen-etüül ( 85–94,9%). Mõlemad mullaherbitsiidid vajavad aktiveerumiseks niisket mulda; pärast pritsimist ei tohi mulda harida. Püraflufeen-etüül tõrjub kontaktse herbitsiidina juba tärganud umbrohtusid, mistõttu ei ole niiske muld oluline. Toimeaineid on mõistlik aastate kaupa vaheldada – need kuuluvad erinevatesse keemilistesse klassidesse (erinevad HRAC grupid), mis aitab resistentsuse teket edasi lükata. Hilisemate tärkamislainete vastu on ainus tärkamisjärgne valik kartulil rimsulfuroon, kuid ainult varajases umbrohufaasis. Kontrollida alati kehtivat etiketti ja Eesti taimekaitsevahendite registrit.
· Tõrje peab toimuma enne, kui taim jõuab puituda ja marju kasvatada – vastasel juhul lisandub mulda uus seemnepank.
Kokkuvõtteks
Must maavits ei ole lihtsalt iluviga põlluservas. Tegemist on agressiivse ja tehnoloogiliselt problemaatilise umbrohuga, mille tähtsus kartulikasvatuses on viimastel aastatel kasvanud. Sellele on kaasa aidanud asjaolu, et aastaid peeti metributsiini sisaldavaid lahendusi piisavalt tõhusaks, mistõttu ei pööratud musta maavitsa tõrjele eraldi tähelepanu. Tulemusena on umbrohu levik mitmel pool suurenenud ning sama probleemi tunnistatakse kogu Põhja-Euroopas. Musta maavitsa kontrolli all hoidmiseks on vaja kombineerida külvikorda, puhast tehnikat ja õigesti ajastatud taimekaitset. Kui lubate tal kord marjadeni jõuda, maksate lõivu nii koristuskiiruses, saagi puhtuses kui ka säilivuses – ja seemnekartulikasvatuses ka sertifikaadiga.
Tiiu Annuk, EMU Taimetervise õppetool SekMo doktorant, PÜ KEVILI taimekasvatusspetsialist
Ann Raukas, Nordisk Alkali, tehniline nõustaja/turundusjuht
