Tänavune kasvuperiood jääb põllumeestele meelde erakordselt tugeva fusarioosi leviku poolest.
Paljudel põldudel võis koristuse käigus näha valge kergelt viltja kirmega seemneid ning mükotoksiinide risk muutus reaalseks ohuks majandustulemustele. Põldudel oli ka näha fusarioosile tüüpilist roosakat värvust valmivatel pähikutel, ent enamikel seemnepartiidel ei olnud nähtavaid fusarioosi tunnuseid, ent mükotoksiinide tasemed olid paljudel juhtudel lubatust kõrgemad. Nüüd, kus vili on salves ja uue hooaja taliviljad külvamisel, on viimane aeg teha ebamugavaid otsuseid, et vältida probleemi kordumist.
Viimastel aastatel on laialdaselt propageeritud minimeeritud mullaharimist ja otsekülvi kui viise süsiniku sidumiseks ja CO₂ jalajälje vähendamiseks. Samas räägitakse liiga vähe selle suuna „varjuküljest“ – pindmine harimine jätab nakkusohtlikud taimejäänused mullapinnale. Tänavune suvi näitas karmilt, et kui kliimaeesmärgid ja taimebioloogia põrkuvad, võib tulemuseks olla saastunud saak, mis on kõlbmatu nii toiduks kui söödaks.
Kuigi fusaariumi seostatakse sageli roosaka varjundiga, oli tänavu domineerivaks just krimpsus valget värvi seemned. See ei ole pelgalt visuaalne defekt, vaid märk mükotoksiinide kokteilist (DON, ZEA, T-2), mis mõjutab teravilja ohutust veel kuid pärast koristust.
Miks on fusaariumi kontroll nii oluline?
Teravilja kvaliteeti ei hinda kokkuostjad enam ammu vaid proteiini ja mahukaalu põhjal. Üha rangemaks muutuvate nõuete tõttu on määravaks näitajaks saanud mükotoksiinide sisaldus teraviljapartiis.Mükotoksiinid on seente ainevahetuse jääkproduktid, mis on taimekaitsevahenditest sadu kordi mürgisemad. Enamik mükotoksiine produtseerivatest seeneliikidest kuulub perekonda Fusarium, mille esindajad on ka laialt levinud haigustekitajad paljudel kultuurtaimedel.
Kõige tuntum on deoksünivalenool (DON), kuid tänavu tuleb tähelepanu pöörata ka zearalenoonile (ZEA), mis sarnaneb oma struktuurilt naissuguhormoonile ja põhjustab loomadel (eriti sigadel) raskeid sigivushäireid. Mükotoksiinid ei kao terast kuivatamisel ega kõrgel temperatuuril. Toksiinide piirmäärade ületamine tähendab otsest majanduslikku hävingut: väärtusetut saaki ja ohtu loomade tervisele. METK-i ja Tartu Milli tänavused laborianalüüsid on juba kinnitanud ohtlikult kõrgeid DON-i sisaldusi.
Bioloogiline protsess: mütseel ja toksiinide tootmine
Valge viltjas kirme, mida koristuse ajal teradel nägime, on seene keha ehk mütseel. Kui mütseel tungib tera sisse, hakkab ta eritama ensüüme, et lagundada tärklist ja valku. Selle elutegevuse käigus tekivadki ohtlikud mükotoksiinid.
Seen ei tooda DON-i juhuslikult – see on talle bioloogiline vahend immuunsüsteemi mahasurumiseks. Toksiin blokeerib taime rakkudes valgusünteesi ja tungib tera kudedesse mütseelist kiiremini. Toksiin imbub rakust rakku ettepoole ja surmab need, et seeneniidistik saaks takistusteta edasi levida. Seega määrab mütseeli tihedus otseselt toodetava toksiini koguse. Kuna DON levib tera sees koos veega, on niiske koristusilma korral mürgisuse tase kõrge ka pealtnäha tervetes terades.
Nakkuse eluring: kuidas seen põllul ja viljas levib?
Fusarium perekonna seened talvituvad edukalt eelmise kultuuri taimejäänustel (kõrred, aganad).
Nakkuse levimise ahel:
1. Talvitumine: Seen püsib mullapinnal olevatel taimejäänustel ja ülemises mullakihis (0–15 cm) elujõulisena uue kasvuperioodini.
2. Levik: Niisketes tingimustes moodustuvad nakatunud taimejäänustel Fusarium’i eosed. Mittesugulise paljunemise eosed levivad peamiselt vihmapritsmetega lühikestel vahemaadel ning võivad liikuda maapinnal olevatelt taimejäänustelt mööda taimikut järk-järgult kõrgemale. Mõne liigi, eriti Fusarium graminearum’i sugulise paljunemise eosed, paiskuvad aga õhku ja võivad kanduda õhuvooludega nii taimikus kui ka pikemate vahemaade taha.
3. Nakkusaken: Kõige vastuvõtlikum on vili õitsemise ajal. Kui sel hetkel on ilm märg ja soe, jõuavad veepritsmetega liikunud seeneeosed õitsevasse pähikusse, tungivad sinna sisse ja algabki toksiinide tootmine. Nakkuse ulatuslikkus sõltub Fusarium’i liigist ja tüvest, temperatuurist, niiskusest, nakkuse ajast ning taimesordi vastuvõtlikkusest.
Nakatumine sügisel: Niisketes tingimustes võivad seemnel, mullas või taimejäänustel olevad Fusarium’i liigid nakatada talivilja juba idanemise ja sügisese kasvu ajal. Nakkus võib kahjustada idandeid, juuri, võrsumissõlme ja lehetuppesid ning põhjustada tõusmepõletikku või juure- ja juurekaelamädanikku.
4. Kaera eripära: Kaera puhul võib mütseel kasvada pähiku väliskesta (sõkla) all peidus, tootes toksiini otse seemne sisse, ilma et tera pealtnäha kahjustunud tunduks.
Praktilised sammud: mullaharimine ja nisu-nisu riskid
Teadmine, et nakkus algab maapinnalt ja on seotud taimejäänustega, sunnib meid üle vaatama seniseid strateegiaid.
1. Mullaharimine
Kuigi vähendatud mullaharimist soositakse mulla süsinikuvaru, struktuuri, niiskusrežiimi ja elustiku hoidmiseks ning töö- ja kütusekulu vähendamiseks, võib rohke Fusarium’i nakkuse korral taimejäänuste jätmine mullapinnale oluliselt suurendada järgmise kultuuri nakatumisriski. Kündmine või sügav randaalimine on praeguses olukorras kõige tõhusam sanitaarabi. See viib nakatunud jäägid sügavale mulda, kus mikroorganismid need lagundavad. See on valikuvõimalus: kas säästa süsinikku mullas või säästa tulevast saaki mükotoksiinide eest. Nakkusallika matmine on ainus viis takistada eoste levikut viljapea suunas järgmisel suvel.
2. Viljavaheldus ja nisu-nisu järgnevus
Järjestikune kõrreliste kasvatamine on suurim risk. Parimad eelviljad, mis nakkusahela katkestavad, on raps, hernes, uba ja ristik.
Kui aga külviplaan näeb ette nisu nisu järel (monokultuur), on riskid mitmekordsed.
Sellisel juhul pidage silmas järgmist:
Ärge kasutage oma vilja seemneks, kui selles esines fusaariumi nakkust või oli DON toksiini sisaldus kõrge. Isegi kui idanevus on rahuldav, on seemne sise- ja välisnakkus nii intensiivne, et puhtimine ei pruugi seda täielikult neutraliseerida.
Valige tugevam puhtimisvahend. Kasutada tuleb laia toimespektriga süsteemseid puhtimisvahendeid, mis on suutelised kontrollima fusarioosi nii seemnel kui mullas.
Künd on monokultuuri puhul kohustuslik. Nisu-nisu järgnevuse korral ilma künnita on peaaegu võimatu vältida uue saagi nakatumist, kuna nakkusallikas asub otse uue orase kõrval.
3. Sordivalik ja pähikukaitse (T3)
Taliviljade külvamisel tuleb eelistada sorte, millel on geneetiliselt suurem vastupidavus pähiku fusarioosile. Nisu-nisu järgnevuse või pindmise harimise korral peab arvestama, et järgmise aasta õitsemisaegne (T3) fungitsiiditõrje peab olema ajastatud õitsemise hetkele ja tehtud spetsiaalselt fusarioosi vastu mõeldud toodetega.
4. Koristusaegne tuul ja järelsorteerimine
See on kõige kiirem viis toksiinitaset alandada. Kuna fusaariumiga tera on mütseeli elutegevuse tõttu kergem ja kortsus, peitub nendes „surnud seemnetes“ kuni 80% partii toksiinidest.
Kombainis: Tuul tuleb keerata põhja, et puhuda kerged ja nakatunud terad tagasi põllule. Ärge kartke 5–15% massikadu – need terad on väärtusetud ja rikuvad vaid ülejäänud partii kvaliteedi.
Sorteerimisel: Puhas vili tuleb eraldada nakatunud teradest esimesel võimalusel, kasutades õhksorteere (tuulamist) ja sõelu. Iga eemaldatud kortsus tera vähendab koorma üldist DON-taset.
5. Haljasmass, kuivatamine ja ladustamine
Haljasmass: Rohke umbrohuga põldudel satub punkrisse haljast massi, mis tõstab terade pindmist niiskust. See soodustab seene üleminekut uinunud olekust aktiivsesse faasi – toksiinide tootmine jätkub punkris ja veokastis.
Kuivatamine: See peab olema kohene. Kuivatamine ei hävita juba tekkinud toksiini, kuid peatab seene elutegevuse.
Kriitiline piir 14%: See on absoluutne niiskuse ülempiir. Märjemas viljas hingab tera intensiivselt, tekitades soojust ja niiskust, mis loob seenele ideaalse keskkonna toksiinide juurdetootmiseks hoidlas.
Kondensvesi: METK-i katsed on kinnitanud, et vili võib muutuda toksiliseks just ladustamise ajal. Kui lao temperatuurikõikumiste tõttu tekib kondensvesi, aktiveerub mütseel uuesti ja toksiinitase hakkab kiiresti tõusma ka juba kuivatatud viljas.
Analüüsid: Ainult laborianalüüs (DON, ZEA) annab kindluse vilja ohutuses, sest toksiinid voivad peituda ka tervena tunduvates terades.
Kokkuvõtteks
Tänavune fusaariumipuhang on õppetund balansi leidmisest keskkonnaeesmärkide ja taimebioloogia vahel. Kui me tahame toota kvaliteetset ja ohutut toitu, ei saa me ignoreerida agrotehnilisi põhitõdesid. Nakkusallika matmine mulda, range viljevaheldus ja laboratoorne kontroll on ainsad viisid, kuidas tagada Eesti teravilja konkurentsivõime ka järgmistel aastatel.
Tiiu Annuk, EMU Taimetervise õppetool SekMo doktorant, PÜ KEVILI taimekasvatusspetsialist
Kaire Loit, Molekulaarse fütopatoloogia kaasprofessor, EMÜ Taimetervise õppetool
Fotod Tiiu Annuk
