Sajahobujõulised traktorid on väga mitmekülgselt kasutatavad. Koondasime kokku seitsme tootja masinad ja esitame võrdlustulemused osadena. Esimeses osas keskendume võimsusele, kütusekulule ja muudele tehnilistele näitajatele.
Pärast profi eelmises numbris kirjeldatud hiiglasi ei taha me loomulikult unustada tootjate „leiva ja või“ masinaid. Umbes 100-hobujõuliste traktorite turg on endiselt kõigi tootjate jaoks oluline. Põhjus on lihtne: neid traktoreid kasutatakse universaalselt – alates talutöödest kuni köögiviljakasvatuseni. Möödunud suvel võtsime luubi alla seitse kandidaati ja anname neist nüüd ülevaate. Esimesed tulemused leiate tabelist „Sajahobujõuliste traktorite võrdluse mõõtmistulemused“.
Käesolevas osas keskendume eelkõige mootori võimsusnäitajatele. Testitud masinate käsitsemisest ja iga traktori detailsemast hinnangust räägime teises osas. Ajakirja järgmises numbris järgneb omakorda ülevaade nende traktorite esilaaduritest.
Neli silindrit ja turbo
Kõiki seitset mudelit käitavad neljasilindrilised mootorid, mille töömaht jääb 3,6 liitri (Claas, Steyr) ja 4,5 liitri (John Deere) vahele. Heitmenormi V täidetakse heitgaaside erinevate järeltöötlussüsteemidega. Kõigil testiosalistel on selleks ka eraldi AdBlue paak.
Testirühm ei ole siiski täiesti ühtlane. Kubota M5-112 sobib küll võimsuse poolest sellesse klassi, kuid on teistest kergem. Sellegipoolest pakub see isegi rattaraskustega suuremat kandevõimet (1780 kg) kui Same Explorer (1710 kg). Aga sellest lähemalt hiljem.
Ligipääs tüüpilistele hooldust vajavatele kohtadele on seevastu väga erinev. Claas Axos 3.105 puhul on jahutusradiaator lausa peitu ehitatud. Mootorikatte all asub mitte ainult AdBlue paak, vaid ka ligipääs radiaatori puhastamiseks. Seda teavad ka itaallased (Axos valmib Agritalia tehases) ning on seepärast kaasa andnud suruõhuharja, millega saab radiaatori hõlpsamalt puhtaks puhuda.
Steyri ja John Deere’i traktoritel on radiaatoriplokk seevastu kenasti lahtipööratav, nii et puhastamine käib kiiresti. Eemaldatavad puhastusvõrgud on muide olemas kõigil tootjatel. Meile meeldis rohkem külje pealt väljavõetav lahendus (John Deere, Same, Steyr, MF ja Valtra) kui ülespoole välja tõmmatav võrk (Claas) või Kubota riidetaoline filter. Kuid enne, kui üksikasjadesse kinni jääme, küsime tähtsaimat: kas traktorid annavad lubatud võimsuse ja kas nad tarbivad vähe kütust?
Pöörded alla
Tootjate andmetel jäävad traktorite nimivõimsused vahemikku 98 hj (Claas Axos) kuni 110 hj (Steyr Plus) ning 114 hj (Kubota M5). Võrdlustesti kavandamisel oli meie ühiseks lähtekohaks siiski 100 hj. Seetõttu ei lange võrreldavad mudelid võimetelt alati täpselt kokku. Nii on kergem ja võimsam Steyr Plus erksam kui Claas Axos. Steyri ja John Deere’i traktoritel ulatub jõuvõtuvõllilt saadav tippvõimsus 71,7 kW-ni ehk 97,5 hj-ni – see on umbes 88% tootja poolt nimetatud mootori võimsusest.
Sellest suurema väärtuse saavutab vaid Valtra A, mille jõuvõtuvõll kannab üle rohkem kui 91% mootori võimsusest. Kubota M5 kandis jõuvõtuvõllile üle kuni 93 hj. Samas mõõtsime sellel võrdluses kõige väiksema pöördemomendi – vaid 330 Nm. See mõjutab nii käivitumomenti kui ka „vastupidavust“ koormuse all. Jaapanlase puhul on võimsuse saavutamiseks vaja ka kõrgemat pöörlemissagedust (kuni 2600 p/min). Steyr Plus (maks. 446 Nm) seevastu on väga tugev ka madalatel pööretel.
Mootori iseloomust rääkides: riistvara poolest on Massey Ferguson 5M.105 ja Valtra A105 identsed (mootor, käigukast ja veermik). Ometi tundus Massey Fergusoni traktor sõites veidi loium, mida MF põhjendab traktori väikese sissetöötamisajaga.
Seega on väga oluline valida tööriistade jaoks ka jõuvõtuvõlli õige pöörlemiskiirus. Same pakub lausa nelja kiirust (540/540E/1000/1000E), samas kui Kubota juhid peavad leppima kahega (540/1000). Kõik teised pakuvad kolme jõuvõtuvõlli kiirust (540/540E/1000).
Vaikne või vali?
Täiskoormusel töötavate traktorite juures kinnitab müramõõtur meie subjektiivset muljet: Same ja Massey Fergusoni kabiinides on 70 dB(A) juures kõige vaiksem. Märgatavalt valjemad on Kubota (75 dB(A)) ning John Deere ja Steyr (mõlemad 74 dB(A)).
Universaalsete traktorite korral on oluline hea reevers ja tugev hüdrosüsteem esilaaduriga töötamiseks. Selles osas meeldisid meile eriti Kubota, John Deere’i ja Same reeversid, sealhulgas nende kangide tunnetus. Sidurid reageerivad kiiresti, kuid samas sujuvalt.
Claas Axosel reageerib sidur samuti kiiresti, kuid meie katsetajad juhtusid sõidusuuna vahetamisel reeversikangi korduvalt parkimisasendisse liigutama.
Muide, ainult Steyril puudub reeversikangil fikseeritud asend. Seetõttu saab sõidusuunda muuta kas rooli all oleva kangiga, Multicontrolleri kaudu või ka esilaaduri juhtkangilt – väga hea lahendus. Massey Fergusoni puhul on nutikas see, et väikese reeversikangiga roolisamba vasakul küljel saab vahetada ka käike, mis on esilaaduriga töötamisel praktiline.
Väga erinevad käigukastid
Kuigi kõik traktorid saavutavad 40 km/h mootorite vähendatud pöörlemissageduse juures, on varustuse poolest erinevused suured – alates reeversist kuni ülejäänud käigukastini. Valikus on kõik alates lihtsast 24/12 käigukastist (Claas), millel on aeglusti (high/low) ainult edasiliikumisel, kuni Massey Fergusoni ja Valtra elektrohüdraulilise lahenduseni, kus on neli käiku ja neli koormuse all lülitatavat käigugruppi.
Claas Axose kuus käiku lülituvad küll veidi takerdudes, kuid üldiselt hästi. Sama hästi toimib see Kubotal ja veelgi paremini Samel (mis pakub lisaks kolme powershift-astet). Probleeme valmistab seal aga käigugruppide vahetus.
John Deere 5105M-il on küll neli powershift-astet, mis lülituvad sujuvalt. Kuid pika kangiga grupivahetus on väga takerduv ja õige asendi leidmine raske. Põhjuseks on integreeritud parkimislukk: selle käik ei ole piisavalt täpne ja juhil kipub hoob sageli kinni jääma.
Steyri käike saab küll hästi sisse lülitada, kuid Multicontrolleri asend on katastroofiline – käsi ei leia sellele mugavat kohta.
Valtra ja MF-i käigud lülituvad väga sujuvalt. Valtra A puhul puhkab käsi juhtkangil siiski märksa loomulikumalt kui Massey Fergusoni 5M.105-l, kus käigud on tähistatud numbritega ja powershift-astmed tähtedega – ebapraktiline lahendus.
Hüdrosüsteem
Hüdraulika osas pakuvad 100-hobujõulised traktorid üsna palju. Valtra ja MF kasutavad sama riistvara ning toetuvad tandempumbale, mille teist pumpa saab vajadusel juurde lülitada. Sellega suureneb õlivool 43-lt 105 liitrini minutis. Sarnast lahendust pakuvad ka Claas Axos (89 l/min) ja Same Explorer (85 l/min).
Kui teine pump on sisse lülitatud, on esilaaduriga töötamisel võimalik saavutada väga kiired laadimistsüklid. Kuid ka ilma tandempumbata annavad John Deere 5105M 86 l/min ja Steyr Plus 4110 85 l/min, samas kui Kubota M5-112 pakub 69 l/min.
Trossidega hüdroväljavõtted
Kui esilaaduri juhtimiseks mõeldud ristkangid kõrvale jätta, kasutatakse tagumiste hüdroväljavõtete juhtimiseks klassikalisi trosse. Ainult Same on lisanud võimaliku hüdraulilise ülemise tõmmitsa jaoks ka ühe elektrilise hüdroväljavõtte (must/valge).
Kõige mugavam on trossidega ventiile käsitseda Valtra ja Kubota traktoritel. See puudutab nii hoobade paigutust kui ka õlivoolu doseerimise täpsust. Claas Axose puhul märkasime, et hüdroväljavõtted ei sulgu keskasendis alati täiesti tihedalt. Siin oleks ilmselt abi täpsemast seadistamisest.
Kõigil hüdroväljavõtetel ei ole alati ujuvasendit. Enamasti saab ka õlivoolu mehaanilise drosseliga reguleerida ainult ühel hüdroväljavõttel. John Deere pakub siin erilahendust: esimese hüdroväljavõtte puhul saab pöördlülitiga valida püsirõhu, ujuvasendi või vasturõhu korral vabastamise vahel.
Kategooria II
Rippsüsteemi osas pakuvad kõik tootjad elektroonilist juhtimist (EHR). Kes soovib selles klassis kasutada raskemaid tööriistu, võiks valida Claas Axos 3.105. See tõstab üle 5 tonni, mis on selles võrdluses suurim väärtus. Järgnevad John Deere 5105M (4,75 t) ja Steyr Plus 4110 (4,5 t).
Kubota ja Same pakuvad tõstevarraste jaoks kahte kinnitusava. Sõltuvalt kasutatavast avast saab tõstejõudu suurendada, kuid tõsteulatus sellega väheneb (Kubotal 62 cm, Samel 65 cm). Suurimat tõstekõrgust pakub John Deere 5105M – 75 cm. Steyr Plus 4110-l on see vaid 65 cm.
Veermiku osas on Kubota M5-l kõige lühem telgede vahe – 2,24 m. Tänu sellele ja portaalsildadele pöörab jaapanlane ümber vaid 9,10-meetrise läbimõõduga ringis. Claas Axose telgede vahe on küll märksa pikem (2,40 m), kuid ka selle pöördediameeter on vaid 10 meetrit.
Rehvide osas leppisime enne testi kokku mõõtudes: 440 ees ja 540 taga. Same aga tuli testile 480-mm esirehvidega ja pöörab seetõttu 11,40 meetril. Steyr Plusil on märgata, et vasak- ja parempoolne pöörderaadius erinevad märgatavalt. Kontrollisime Steyri pööramispiirikuid. Tundub, et siin ei lahuta esisilla nelikveosidur või diferentsiaal täielikult.
Mõõtmed ja massid
Koos esilaaduriga kaaluvad traktorid 4,9 tonnist (Kubota) kuni 5,7 tonnini (Claas, MF ja Valtra). Kuid otsustav ei ole niivõrd tühimass kui lubatud täismass. Vaid 1,2-tonnise kandevõimega jääb Same selles võrdluses teistele selgelt alla. Juba esilaaduri ja tööriistaga on see praktiliselt üle koormatud. Ka Steyr ja Kubota ei ulatu 2-tonnise kandevõimeni.
Siin pakuvad Massey Ferguson ja Valtra 8,5-tonnise lubatud täismassiga märksa suuremat kandevõimet (umbes 2,8 t) – seda isegi koos rattaraskustega (Valtra) või esirippsüsteemiga (MF).
Kõrgusega 2,56 m on Claas Axos selle võrdluse kõige madalam traktor. Juht märkab seda siiski ka kabiinis. Lähemalt räägime sellest testi teises osas, kus keskendume rohkem traktorite kabiinidele.
Kokkuvõte
Kõigil testis osalenud traktoritel on umbes 100 hobujõudu ja nad annavad selle võimsuse ka välja, kuigi erineva mootorikarakteristikute ja mõningase kütusekulu erinevusega. Universaalsete masinatena tuleks neid võimalikult ökonoomse töö jaoks siiski kasutada võimalikult madalatel pööretel.
Ka riistvara osas on erinevused suured: lihtsamalt varustatud ja kergest Kubota M5-112-st kuni mugava Valtra A105-ni on valik väga lai. Sama kehtib nii käsitsemise kui ka hoolduse kohta.
HEA TEADA
· Claasist Valtrani osales meie suures võrdlustestis seitse 100 hobujõu klassi traktorit.
· Neljasilindriliste mootorite iseloom erineb, mis mõjutab ka nende kasutusomadusi.
· Mudelite detailsem tutvustus järgneb testi teises osas.
KUIDAS MÕÕTSIME
Jõuvõtuvõlli võimsuse ja kütusekulu mõõtmised viis läbi Deula Warendorf, kasutades pöörisvoolupidurit ZW 500 ning Maha kütusevoolumõõturit AIC Fuel Flow Master. Tõstejõu, hüdrosüsteemi tootlikkuse, massi ja mürataseme mõõtis toimetus oma mõõteseadmetega. Võrdlust täiendavad kütusekulu tulemused ja kogemused 20 km pikkusel maanteesõidul koos 14-tonnise kallurhaagisega. Lisaks tegime praktilisi katseid nii esilaadurite kui ka erinevate haakeseadmetega.
