„Tuleb parandada mee jälgitavust, seadusandlust ja laborite võimekust,“ ütleb Taavi Tull.
Aasta põllumees Taavi juhib Eesti ja kogu Põhjamaade suurimat mesindusettevõtet ja veab üle-euroopalist võltsmeevastast aktsiooni.
Tartu lähistel OÜ Kumalases toimetav Taavi Tull on mesinik teist põlve. „Mu isa läks 1983. aastal pärast põhikooli Olustverre mesindust õppima ja hakkas tasapisi mesilastega tegelema,“ räägib ta. „Pea 20 aastat tagasi tulin mina ka appi. Siis oli isal umbes 300 mesilasperet. Nüüd oleme kasvanud ligi 1700 mesilasperega mesilaks. See on päris suur arv – Põhjamaades on veel mõni sama suur mesila, kuid toodangu poolest oleme kindlasti üks suurimaid.“
Mesilasperede arvu poolest on Rootsis üks suurem mesila, aga kui vaadata keskmist toodangut pere kohta, siis meil on see suurem ja kokkuvõttes toodame rohkem, ütleb Taavi.
„Meie ettevõttes on tegelikult kaks üksust – üks tegeleb tootmisega ja teine turustamisega,“ selgitab ta. „Turustamise poolel töötab aastaringselt kolm inimest. Mesindusettevõttes on talvel üks inimene, suvel viis mesinikku ja lisaks kolm muud töötajat. Enamasti on mesinikud tööl hooajaliselt.“
Taavi ise õppis Eesti Maaülikoolis majandust ja tegi hiljem ära mesiniku 5. taseme kutsestandardi. Praktilised teadmised tulevad isa kõrvalt juba lapsepõlvest saati ja oma igapäevatööst. „Käisin noorena ka Rootsis praktikal ja nägin seal, kuidas mesindust tehakse teistmoodi kui meil,“ sõnab ta. „See andis palju uusi mõtteid ja kogemusi.“
Müügil enamikes kettides
OÜ Kumalane toodab aastas suurusjärgus 100 tonni mett. „See kõigub – näiteks eelmisel aastal oli meie saak 30 protsendi võrra kehvem, Eestis tervikuna saadi isegi kuni 50 protsenti vähem mett,“ räägib Taavi. „Meie laoseis on praegu üsna õhuke, aga loodame kevadeni vastu pidada.“
Ettevõte turustab oma mett kaubamärgi Meveda all. „See tekkis 1990ndatel aastatel,“ selgitab Taavi. „Isa ja ema mõtlesid selle välja. „Me“ tuleb sõnast „mesi“ ja Eda on mu ema nimi. Keskele oli ka üht tähte vaja ja pandi lihtsalt „v“. Nii saigi kokku Meveda.“
Meveda mesi on on müügil enamikus suuremates Eesti kettides: Lidl, Coop, Selver, Rimi, Maxima – põhimõtteliselt kõikjal suuremates poodides. Ettevõte on keskendunud Eesti turule. „Pikalt oli turul nii vähe Eesti mett, et sellest ei jätkunud ekspordiks,“ selgitab Taavi. „Praegu toodetakse Eestis pisut rohkem kui kohalik tarbija ära jõuab osta. Mõned konkurendid müüvad 90 protsenti välismaale. See on kindlasti tuleviku suund, kui soov mee tootmise ja müügiga ellu jääda. Ise me hetkel ei ekspordi.“
OÜ Kumalane mesilad asuvad umbes 60 erinevas kohas Tartu-, Jõgeva- ja Valgamaal. Igas asukohas toimetab tavaliselt 20–40 mesilasperet. „Enam kui pooltel juhtudel asuvad mesilad põllumeeste maadel,“ ütleb Taavi. „Meie asetame tarud aladele, mida ei kasutata põlluks – näiteks vanad silohoidlad või betoonalused. Need asuvad põldude lähedal, nii et põllumees saab tolmeldamisest kasu. Eraomanike puhul viin tasuks neile talvel mett – nii lihtne ongi. Oleme teinud ka mesilaste korjealade toetusprojekte, mis parandavad mulla kvaliteeti. Põllumehed saavad toetust ja meie mee – kõigile kasulik.“
Mesikäpad möllavad
Taavi nendib, et aina enam teevad muret karud, kes tulevad mesipuid rüüstama: „Kui mina alustasin, käisid mõmmid harva tarude juures. Praegu on neid väga palju ja nad lõhuvad mesilasperesid – vahel 30–40 peret hooaja jooksul. Elektrikarjused aitavad ja riik kompenseerib poole nende maksumusest, kuid karjuste hooldus on kallis ja ajakulukas: hein tuleb madalana hoida, akusid vahetada. Aga mis teha, karusid on palju ja nad liiguvad ka külade lähedal.“
Tänapäeva mesindus kasutab peamiselt korpustarusid. Taavi sõnul lasevad nemad tarud oma vormide järgi Poolas plastist valada: „Korpustarud on kerged ja tööks mugavad. Kui töötaja peab päevas sadu korpusi tõstma, loeb iga kilo.“
Mesilastelgi on erinevad liinid: rahulikumad ja agressiivsemad, tumemesilased jne. Põhja-Euroopas on levinud rahulikumad aretusliinid. „Meie ettevõttes tegeleb mu isa aretusega: hindab liinide omadusi, teeb valikuid, valmistab ette leseperedega paarumisalasid. Põhilisteks hindamiskriteeriumiteks on toodang, rahulikkus, hügieenilisus ja haiguskindlus,“ sõnab Taavi. „Õige aretus teeb töö lihtsamaks ja vähendab haigusriske.“
Võitlus kvaliteedi eest
Eesti ja vähemalt kogu Euroopa, kui mitte maailma mesinduse suurimaks probleemiks peab Taavi võltsmett. „See on põhjus, miks suuremaid mesilaid Euroopas järjest vähemaks jääb,“ nendib ta. „Olen palju ringi reisinud, teiste mesinikega suhelnud ning näinud, kuidas näiteks Saksamaal, kus veel kuus-seitse aastat tagasi oli isegi 8000 mesilasperega mesilaid, on suured ettevõtted täna poole väiksemaks jäänud. Osad on isegi rohkem kokku tõmmanud. Turg on Saksamaal justkui suur, aga mingil põhjusel ei suudeta enam toime tulla.“
„Pakendajate poolt pakutav hind on tihti nii madal, et see on väiksem kui Eestis keskmiselt,“ jätkab Taavi „Probleem on selles, et tavalisel mesinikul puudub oma pakendamisvõimekus ja ühistud, mis suudaksid toodangu ise turule viia. Pakendajad aga ostavad mee parem meelega kolmandatest riikidest – konteineri kaupa täpselt ühesuguse kvaliteediga, homogeniseeritud mett, mis on segatud suurtes tankides ühtlaseks massiks. Kahjuks ka laborites ei selgu, et paljud neist toodetest on tegelikult odavamaks „optimeeritud“ ning mee kvaliteet ei vasta loodusliku mee standardile.“
Euroopas on mitmeid häid laboreid, eriti Saksamaal Bremeni piirkonnas, kuid ka nende hinnangul läbib umbes 40% testidest mesi, mis peaks testis põruma. Petturid on alati sammu jagu ees. „Kui vaadata poelettidele, kus vahel müüakse mett hinnaga neli eurot kilo, siis teame, et sellise hinnaga pole võimalik toota ausat mett,“ kinnitab Taavi. „Kui maha arvestada pakendamine, transport ja jaemarginaal, jääb mesiniku tegelikuks hinnaks võib‑olla 1 eurot kilo kohta. Sellise hinnaga pole ükski aus tootmine võimalik terves maailmas.“
Euroopas eeldatakse tihti, et Lõuna-Euroopa mesi peaks olema odav, sest „seal on soe“. „Tegelikult pole see nii,“ sõnab Taavi. „Seal saab mesilasperet ühes kohas hoida aastaringselt, kuid toodang on vaid kuni 20 kilo pere kohta. Kui mesilasi pidevalt ringi tõsta, võib saada kuni 50 kilo. Meil Eestis tuleb ühest tarust keskmisel aastal 60 kilo, parimal juhul ka 80 kilo või enam. Meie kliima annab tegelikult väga suure eelise: intensiivne lühike suvi ja taimestiku spetsiifika. Aga kui maailmaturule jõuab tuhandete konteinerite kaupa väga odavat „mett“, siis on selge, et turg on katki.“
Turg tuleb korrastada
Meeturu puhtuse eest võitlemiseks veab Taavi liikumist Clean Up The Honey Market. „Tuleb parandada mee jälgitavust, seadusandlust ja laborite võimekust,“ selgitab ta. „See on väga pikk protsess. Võltsimiste juures kasutatakse erinevaid tehnikaid – suhkrusiirupeid, mitmesuguseid segusid. Oleme proovinud ise näidata ametivõimudele, kuidas teatuid laboriteste on võimalik lisatud siirupiga läbida, et ametnikud saaksid aru probleemi tõsidusest ning võtaks petturid rohkem pihtide vahele. Kõige paremaid võltsinguid pole võimalik ise põlveotsas teha – need, mis tõesti laboritest läbi lähevad, on tehnoloogiliselt väga keerukad.“
Euroopas müüdava mee kvaliteedi tõendamiseks kasutatakse laialdaselt üht kindlat analüüsimeetodit. „On olemas paremaid meetodeid – näiteks tuumamagnetresonants-analüüs, kuid see pole veel ametlikult üleeuroopaliselt standardiseeritud,“ räägib Taavi. „Euroopa Komisjon on loonud töögrupi, mis peaks aastaks 2029-2030 esitama lahenduse meeturu korrastamiseks. Rajatakse ka eraldi labor, kus töötatakse välja ühtsed meetodid mee autentsuse hindamiseks. Tegemist on pika protsessiga, kuid väga olulise sammuga nii mesinikele kui ka tarbijatele. Lõpuks on siin küsimus selles, et tarbija peab saama seda, mida ta ostab – päris mett, mitte midagi muud.“
Optimaalne suurus käes
Kas mesinik tänapäeval nõelata ka saab? „Ikka saab,“ muigab Taavi. „Kui tööd on palju, tuleb vahel ette päevi, kus saad 20–30 nõelamist. Hea ilmaga ei pruugi saada ühtegi, aga ka halva ilmaga tuleb tööd teha ja seda edasi lükata ei saa. Kostüümid ja kindad on meil muidugi olemas. Vahel võib päris valus olla, aga enamik mesinikke harjub ära. Mõni üksik nõelamine teeb immuunssüsteemile kasu, kuid mitte liiga palju nõelu.“
Taavi selgitusel on Euroopa mesilased suhteliselt rahulikud. Küll aga elavad Lõuna-Ameerikas agressiivsed liinid, mis ründavad massiliselt – kui üks inimest nõelab, tulevad teised järele.
Kas ettevõttel on kavas ka kasvada? „Hetkel oleme optimaalse suurusega ega plaani laieneda,“ nendib Taavi. „Meie tootmishoone on 1350 m² ja sobib hästi 1700–2000 mesilasperega mesila jaoks. Kui perede arv tõuseks veel tuhande võrra, jääks juba ruumi puudu. Tuleks rajada teine tootmisliin ja laiendada kõiki ruume. Pigem püüame praegu olemasolevat efektiivsemaks muuta, sest kulud kasvavad – tööjõud, pakendamine, energia. Mesindus on niigi pinges valdkond, kus hinnad pole tõusnud aastakümneid samas tempos kui kulud. Kui turg tulevikus muutub, võib laienemine olla mõistlik, kuid praegu keskendume sellele, et Eesti inimesed saaksid puhast Eesti mett.“
