„Ma tehnikast päris kõike ei tea, aga rohkem kui keskmine naisterahvas kindlasti,“ muigab Harjumaal Roookülas ligi 300 lihaveist pidav Jane Mättik.
Tekst Margo Pajuste
Fotod Aivar Kullamaa
Tänavu veebruaris andsid Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu (ETKÜ) ja Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES), koos regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartmaniga Jane Mättikule üle 2024. aasta parima lihaveisekasvataja tiitli.
Jane Mättik peab Harjumaal Rookülas Kuusiku talu, kus tema karjas on praegu 309 veist. „See on koos kevadel sündinud vasikatega,“ selgitab ta. „127 ammlehma, kes on sellel aastal poeginud, kaheksa sugupulli ja lisaks noorloomad.“
Maid kasutab Kuusiku talu 700 hektari ümber, millest pool on rohumaad ja teine pool teravilja all. Töö käib pereettevõttena, siin on hõivatud nii Jane, tema abikaasa Elmar kui kaks poega – Kaarel ja Mattias. Meditsiinivaldkonnas töötav tütar Anett on hetkel väikse lapsega kodune, aga aitab temagi. Lisaks ei ütle kunagi oma abist jõukohaste tööde juures ära ka poegade elukaaslased Karolin ja Merilyn, ning esmaseid tulevase põllumajandustehnika tippspetsialisti algeid näitab ka Kaarli 5-aastane poeg Kristofer Tristan.
Amazone 24 m prits võiks laiem olla, aga töö sellepärast tegemata ei jää.
Rohumaad kasutusse
„Loomakasvatusega ettevõtlusena alustasime 2009. aastal,“ meenutab Jane. „Ma sain siis konsulent Liia Lusti kaasabil kirjutatud äriplaani ja projekti tulemusena alustava noortaluniku toetuse. Selle eest ostsime esimesed lihaveised. Abikaasa tegeles varasemalt hobi korras teraviljakasvatusega, ma mäletan, et esimene traktor T25 sai ostetud aastal 1994. Siis oli meil neli hektarit põllumaad ja ämmal üks piimalehm. Üheksakümnendatel pidasime ka hobuseid ja nii sai enda tarbeks kasvatatud natuke teravilja ja heina. Kui 2009. aastal tulid lihaveised juurde, siis leidis aset kiirem laienemine. Oli viimane hetk saada kasutusse kõik vabad maad, mis tol hetkel ümbruskonnas olid. Kokku kasutusel olevast ligi 700 hektarist veidi üle 200 on omandis, ülejäänud rendimaad. Viimaste osakaal teeb tootmise kindlasti veidi keerukamaks, sest see tähendab ebastabiilsust maaressursside ja pikaajalise tootmisprotsessi ning investeerimisjulguse vaates.“
„Samal ajal, kui abikaasa teraviljakasvatusega alustas, selgus, et meie maade hulgas on ka selliseid looduslikke ja püsirohumaid, mis teravilja kasvatamiseks ei sobi,“ jätkab Jane. „Harjumaal ei ole niigi kõige parem mullastik ja me siin võime nii mõnegi põllu kohta öelda, et meil on pigem mullased kivid kui kivised mullad. Kivikorjamist on saanud ikka väga palju teha.“ Kündmine osade maade uuendamisel ja mullatihese lõhkumiseks on samuti kivide rohkusest tingituna suhteliselt komplitseeritud töö. Seepärast sai mõned aastad tagasi investeeritud sügavkobestisse – et vähendada nii kamara ilmaasjata ülespööramist kui kivide väljakündmist.
„Ühel hetkel sattus abikaasa aga lihaveiste kasvatamise alasele koolitusele ja kuulis, et on olemas sellised veised, keda ei pea igapäevaselt lüpsma,“ meenutab Jane muiates. „Piimalehma kasvatamiseks meil pidamistingimusi ja tahtmist ei olnud, kuigi tütar ja abikaasa mõlemad seda soovisid. Mina ütlesin ausalt, et piimaveised tulevad meile ainult üle minu laiba, sest mina ei hakka sellepärast kodus istuma, et lehmi lüpsta. Lihaveiste kasvatamise eesmärk on aga hoopis midagi muud. Seejärel saigi tehtud otsus alustava noortaluniku toetuse taotlemiseks, mille abil soetada lihaveised, kes väärindaksid meie rohumaid. Lisaks „kurtis“ abikaasa, et kuna teravilja tootmisega on tööd vaid kevadest sügiseni, ja me polnud harjunud käed rüpes istuma, siis oleks vaja mingit tegevust ka talveperioodiks ... Noh, nüüd on meil talveks ka töö kindlustatud, mida on muidugi rohkem, kui me kõik toona arvasime.“
Uuemad traktorid on siin talus punast värvi.
Jane on omandanud Eesti Maaülikoolis põllumajandusettevõtte majandamise bakalaureusekraadi ning magistrikraadist põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise erialal jäi puudu vaid ühe eksami ning lõputöö jagu. Ka tema abikaasal on põllumajanduslik haridus tehnikavaldkonnas ning pojad on põllumajandust õppinud Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis, noorem poeg jätkab õpinguid samuti Eesti Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmiste ja turustamise erialal. Töökogemust jagub mõlemal muidugi juba alates 5.-6. eluaastast. „Praegu on meie töö nii jaotatud, et vanem poeg Kaarel teeb kõik teravilja- ja rapsikülvid, taimekaitse- ja koristustööd ning lisaks sõnniku laotamine – täppistööd on tema eriala,“ loetleb Jane. „Abikaasa Elmar on peamiselt mehaanik, külvab kõik heintaimede- ja silokultuurid ning karjamaasegud. Silo, heina ja põhu tootmisel on ta pressi roolis ning talvel söödab loomi. Mattias valmistab maad külviks ette ja on vastavalt vajadusele kas niitja, kaarutaja-vaalutaja või silorullide kiletaja. Lisaks on tema vastutada ka terve suve jooksul kõikidele meie erinevatele lehmagruppidele joogivee vedamine. Mina ise tegelen kogu selle paberimajandusega: raamatupidamise, finantsjuhtimise ja aruandlusega, projektide kirjutamisega ja nende haldamisega.“
„Ka rohumaade seemnevalikute tegemine ja karjatamine on minu vastutada,“ jätkab Jane. „Kuna karjatamiseks meil kodu lähedal maid napib, siis on maksimaalse saagikuse planeerimine hektarilt ülioluline. Seetõttu kasutame enamikku rohumaid väga funktsionaalselt: kõik karjatamisalad jagan mitmeks osaks ning ühe neist niidame alati esmalt siloks. Kui kari siis ringiga ükskord sinna jõuab, on seal juba värske ädal ootamas. Maailmas laialt taastava põllumajanduse kontekstis populaarsust koguv portsjonkarjatamine on meie farmis kasutusel juba üsna mitmeid aastaid just sel põhimõttel, et loomadel oleks kogu aeg värske rohi kättesaadav ja samas ka taim saaks vahepeal puhata.“
Lisaks on Jane töö loomadega seotud tegevuste planeerimine: karja jõudluskontroll ja sündmuste registreerimine PRIA-s, aretustegevus koos seemendus- ja paaritusplaanide ning embrüosiirdamistega, loomade ja liha müük ning turundus, pullide jõudluskatsed. „Kuna ma käin talu kõrvalt ka tööl Eesti tõuloomakasvatajate ühistus ning samal ajal annan endast parima ka Eesti Lihaveisekasvatajate seltsi presidendina, siis tööpuuduse üle kurta ei saa,“ muigab Jane. Kõige intensiivsem ja stressirohkem periood on kevad, kui samale ajale langevad nii oma karja poegimisperiood kui ETKÜ katsefarmis kasvavate noorte tõupullide jõudluskatse lõpp koos show, online-kataloogi koostamise ja oksjoniga.
SiloKing söödamikser söötelauaga, mida näeb Eestis harva.
Eesti kliima sobib
Lihaveised on üsna vähenõudlik ja leplik seltskond, kes saaksid edukalt hakkama ka aasta läbi lahtise taeva all. Mõned hooned on Kuusikul loomade jaoks siiski juba valmis ja järgmise investeeringutoetuse vooru vahendite abil valmib loodetavasti ka suurem laut. „Eesti kliima üldiselt sobib lihaveistele väga hästi, tuul ja vihm teevad mõne perioodi aastas veidi ebamugavamaks,“ ütleb Jane. „Aga mitte ükski loom ei ole meil kunagi sellepärast haige olnud või hinge heitnud, et talvel õues peab elama. Nad pigem eelistavad olla väljas kui kinnises laudas. Oluline on tagada neile kuiv küljealune ning kvaliteetne söök ja joogivesi.“
Kuusikul kasvatatakse aberdiin-anguseid, mis on üks maailmas levinuimaid ja ka enim bränditumaid lihaveise tõuge. „Me kasvatame peamiselt tõukarja ja müüme tõuloomi,“ selgitab Jane. „Ma hoian juba maast madalast vasikatel silma peal, et kohe peale võõrutamist 7-8 kuu vanuselt oleks selge, milline on selle vasika edasine käekäik. Kui tal aretuslikku väärtust ei tundu olevat, siis kasvatame ta liha jaoks. Parimad noorpullid rändavad igal sügisel ETKÜ tõupullide jõudluskatsesse ja lehmikud jäävad oma karja täienduseks. Et ma aga ei prakeeri oma karjas ammlehmi liiga kergekäeliselt, siis suur osa lehmikutest saab ikkagi karjast välja müüdud. Ja et mitte kinkida oma töö ja vaeva eest saadavat tasu lihtsalt kellelegi müügiahelas ära, siis väärindame kõik lihaloomad läbi otseturustuse. Siin on meile heaks partneriks kogu logistika, lõikuse ja pakendamise vallas Linnamäe Lihatööstus.“
Enamiku, nii 80–90 protsenti kõikidest vasikatest müüb Kuusiku talu tõuloomadeks. „Lihaloomadeks sobivad hästi näiteks lahksoolised lehmikud. Need on kaksikud pulliga, kes ei ole üldjuhul sigimisvõimelised,“ räägib Jane. „Ka vanemad ammlehmad, kes ei ole enam tootlikud piimakuse, sigimisprobleemide või mõne trauma tõttu, on reeglina väga hea marmorja liha tootjad, pullid sobivad pigem lihatoodete ja lahjema hakkliha jaoks. Pigem ma kaldun hoidma kõiki loomi oma karjas liiga kaua. Kuna igaühe üleskasvatamise kulu on suur ja nad kestavad karjas kaua, siis ei kipu ma neid kergekäeliselt karjast välja viima. Kui ta toodab veel hästi vasikaid, kes kasvavad hästi, siis on selle lehma koht karjas. Kõige vanem lehm on mul täna 19-aastane ehk siis järgmisel aastal on tal kenake juubel. Sel aastal läks ta veel pulli juurde paaritusse, sest hoolimata sellest et pea on tal juba hall, on tervis korras ja konditsioon hea. Lisaks on ta meie karjas tootnud väga palju häid aretusloomi, ja ma leian, et selle eest on ta võimalikult hea ja pika elu täiesti välja teeninud. Öeldakse küll, et kusagil 8-10 aastat peaks olema amme jaoks see piir, mil tuleks ta juba välja vahetada, kuid ma siiski nii-öelda lähtun iga looma puhul konkreetsest olukorrast.“
Q-Catchi puuri abil saab loomaga teostada veterinaartoiminguid, seemendada jms.
Palju Eestis sündinud tõupulle liigub Eestisse teistesse karjadesse, aga neid müüakse ka Eestist väljapoole. Müüakse ka tiineid mullikaid, näiteks eelmisel aastal oli hea turg Makedoonia. Ent Eesti tõuloomi hindavad ka Läti ja Leedu, isegi Kasahstan, Usbekistan ja Gruusia.
„Eestis müüdavad tõupullid ei ole kindlasti veel liiga kallid,“ leiab Jane. „Kunagi ei tohiks mõelda, et pull on liiga kallis, sest ta annab sulle pool karja geneetilisest potentsiaalist – tuleb lihtsalt teha õigeid valikuid. Pull toodab hulga vasikaid, kui sa teda hästi kohtled ja ta kaua vastu peab. See on tegelikult korralik investeering tulevikku. Ja me ei saa ennast veel võrrelda välismaal toimuvate oksjonitega, kus pullid võivad maksta isegi miljoneid. Neid ostetakse seal lausa kaasomandisse, et mitmes farmis kasutada head geneetilist potentsiaali. Aga ka meil siin on juba levimas selline praktika, kus müüakse pull edasi järgmisse karja või vahetatakse omavahel. Heade tulemustega pulle tulebki kasutada maksimaalselt kaua.“
Soovitud eesmärkide saavutamiseks, olgu need siis aretusväärtused või liha kvaliteet, tuleb kogu aeg vaadata tulevikku ja kasutada parimat võimalikku, meile siin kättesaadavat aretusmaterjali, arutleb Jane. Lihaveisekasvatuses näed oma töö tulemust alles mitme aasta pärast sündinud vasikate pealt ja seepärast ei tohi ühelgi aastal aretustöö osas nö püssi põõsasse visata. Selleks et tuua oma karja uusi põlvnemisi, parandada uuel põlvkonnal teatud omadusi, kasutab Jane igal aastal kuni u 40% kunstlikku seemendust ja iga paari aasta järel ka embrüosiirdamist. Viimastel aastatel on kasutatud peamiselt Kanada, USA ja Austraalia aretusmaterjali.
„Lihaveisekasvatusel Eestis perspektiivi jagub, sest rohumaid on meil piisavalt palju,“ nendib Jane Mättik. „Nende pealt, kes tänaseks läbi viimastel aastatel ette tulnud väga keeruliste olukordade meie sektoris on suutnud ellu jääda, on näha, et tasuvuspiir on keskmiselt 150 ammlehma kasvatamise juures. Siis saad kas tõu- või lihaloomi müüa sellises koguses, et suudad kedagi juurde palgata, kui oma perest väheks jääb.“
Mõne aasta eest valmis moodne laut.
Kvaliteet on peamine
Tehnika soetamine sõltub Kuusiku talus kahest tegurist: kuidas tootmisaasta sujus, kas jagub kasumit, mille najal investeerida, ja teiseks, kas on parasjagu käimas mõni investeeringutoetuse voor. „Toetus on lihaveisekasvatuses ikkagi väga oluline, sest kasumimarginaal on väga madal ka headel aastatel ja pead kasutama kõiki võimalusi,“ nendib Jane.
Ka ehitamine sõltub suuresti toetustest. Alles eelmisel talvel sai valmis tänapäevane sõnnikuhoidla ja järgmise investeeringutoetuse vooru abil on plaanis ehitada selle külge veel söödahoidla ja olmeblokk.
Kuusiku talus toimetavad kolm uuemat Case IH traktorit võimsustega 130, 145 ja 240 hobujõudu. Lisaks on töökorras vana Case IH aastast 1983, mis kunagi Saksamaalt ostetud. „Case’id on mugavad ja nii nad on algusest peale jäänud,“ nendib abikaasa Elmar. „Sai kunagi esimene ostetud, hooldus oli heal tasemel ja esinduse inimestega saame hästi läbi, nii see läks. Kui vaja, oleme ka asendusmasina kiiresti saanud.“
Belaruss veab metsa ja JCB kaevab, kui vaja.
Esimene traktor, 1994. aastast pärit T25 on samuti veel abitöödel kasutusel. „Abikaasa tegi kunagi teenustöid kaevetöödel, sellest ajast on meil JCB kopp-laadur,“ selgitab Jane. Metsa veab Belaruss ja asendamatu abiline nii põllul kui loomade söötmisel on Merlo Multifarmer MF40.7CS.
Loomade söötmisel läheb vaja ka SiloKingi söödamikserit, mis on ka üks uuemaid asju tehnika poole pealt. „Väikest polnud mõtet võtta, aga siia mahub vähemalt kolm rulli segamiseks sisse,“ räägib Jane. „Sellel on ka spetsiaalne söötelaud, mida Eesti farmides tihti ei näe. Sellega saab vajadusel sööda natuke kaugemale maha lasta, et see ei kukuks päris mikseri ratta alla ja võimaldab paremat manööverdamist erinevate söödapiirete ääres.“ Mikseri vajadus ilmnes eriti tugevalt neil aastail, kui ilmastiku tõttu oli head sööta keeruline toota ning piisava söödamahu tagamiseks tuli miksida erinevaid söödakomponente.
Sõnnikuhoidlas toimetab miRobot sõnnikurobot, mis on esimene omataoline Eestis. Allapanu loomadele aitab panna põhupurusti Teagle Tomahawk.
Loomadelt saadava „musta kulla“ ehk tahesõnniku laotab põllule võimas lükandseinaga Kobzarenko Atlant ja loomi ning heina/põhurulle veab multifunktsionaalne Stewarit treiler, mille loomaveokongi saab vajadusel maha tõsta.
CLAAS Tucano koristab Kuusiku talu vilja.
Esimene kombain majapidamises oli kasutatuna ostetud vana Volvo 950 neljameetrise heedriga. „See lagunes ära ja ma sain veel ühe täpselt samasuguse Volvo,“ muigab Elmar. „Ühelt sai varuosi ja teine töötas.“ Täna kasutuses oleva CLAAS Tucano kombaini heedri laius on 6,6 m.
Amazone prits on mudel UX 4200 Special töölaiusega 24 meetrit. „Oleksime võinud ette mõelda ja võtta 30-meetrise,“ ütleb Elmar. „See jookseks teraviljakülvikuga hästi kokku ja saaks kiiremini töötada. Aga eks see on tagantjärgi tarkus ja sellepärast töö tegemata ei jää.“ Ka külvik on Amazone, 6-meetrine Cirrus 6002.
Merlo on kasutusel ka põllul, mitte ainult laudas. „Silokonveieris on Merlol taga vaaluti ja ees piigid, mille abil saab tuua kohe rullid põlluserva, kus kiletaja kiletab need järjest ära,“ selgitab Jane. Sel aastal sai soetatud uus SIP liblikniidukite komplekt, mis asendasid Lely Splendimo niidukid aastast 2010, ja järgmine investeering tuleb ilmselt teha kombipressi ostmiseks. Vana McHale on küll väga kaua ja tublilt oma tööd teinud, kuid hakkab ilmutama esimesi väsimise märke. Tõenäoliselt saab ka uus olema McHale.
„Oleme tehnika valikul lähtunud põhimõttest, et me pole nii rikkad, et osta kõige odavamaid masinaid,“ nendib Jane. „Pigem eelistame kvaliteeti, jõudlust ja töökindlust. Hea hoolduse juures kestavad sellised masinad meil kaua, mis tähendab kokkuvõttes ka arvestatavat kokkuhoidu.“
Nii see algas.
LOE LISAKS: kes on 2024. aasta parim lihaveisekasvataja?
Jane Mättikut on tõstetud esile kui hinnatud karjakasvatajat ja lihaveisekasvatussektori eestkõnelejat, kes jälgib aktiivselt valdkonna uuendusi ja majandab talu keskkonnateadlikult, rõhudes ideele, et kvaliteetse liha tootmine algab mulla tervisest. Ta arendab kaasaegset tõuaretust ning panustab otseturustusse, mis võimaldab täita korraga päris mitut eesmärki:
· pakkuda tarbijale parima kvaliteediga liha, mida kohalikelt rohumaadelt toota on võimalik, et kummutada Eesti liha kohta käivaid vastupidiseid müüte,
· saada tarbijalt otse tagasisidet,
· kindlustada, et suure töö ja pühendumusega toodetud kvaliteetne liha ei kaoks lihtsalt lihaturu „musta auku“.
