Seemne kvaliteeti hinnates pööratakse sageli esmalt tähelepanu idanemisprotsendile. Praktikas ei anna see aga alati täielikku pilti seemne tegelikust väärtusest põllutingimustes.
Tiiu Annuk, Põllumeeste ühistu KEVILI taimekasvatusspetsialist
Üheks oluliseks, kuid tihti vähem mõistetud näitajaks on ebanormaalsete idandite osakaal, mis võib viidata probleemidele, mis avalduvad alles pärast külvi.
Mis on ebanormaalne idand?
Seemnelabori analüüsis kasutatav näitaja ebanormaalsed idandid tähendab, et seeme on küll idanemist alustanud, kuid tekkinud idandil on mõni elutähtis osa puudu, tugevalt kahjustunud või haiguslikult muutunud. Sisuliselt hinnatakse, kas sellest algmest võiks kujuneda elujõuline taim, mis suudab mullas juurduda, tärgata ja kasvama hakata. Kui vastus on eitav, liigitatakse idand ebanormaalseks.
See näitaja on agronoomiliselt oluline, sest seemnepartii kvaliteet ei piirdu idanemisprotsendiga. Ebanormaalsete idandite osakaal toob sageli esile probleemid, mida pelgalt idanemisnumber ei näita – madalama tärkamisjõu ebasoodsates tingimustes, varjatud haigusriskid, mehaanilised kahjustused või füsioloogilised häired.
Millised kahjustused on kõige tüüpilisemad?
Kaunviljade nagu herne ja põldoa puhul avaldub ebanormaalsus enamasti idandi põhistruktuuride kahjustuses. Kõige sagedamini on probleemiks juure puudumine või kahjustus, võrsetipu vigastus ja idandi keskmise osa kahjustus.
Kui peajuur on puudu või juuretipp kahjustunud, ei suuda taim mullas vett omastada ega kinnituda. Kui võrsetipp on kahjustunud või puudub, tekib idand, mis küll alustab idanemist, kuid ei moodusta normaalset võrset ega lehti. Samuti esineb idandi keskmise osa nekroosi või mädanikku, mis katkestab taime edasise arengu varases kasvufaasis.
Lisaks võivad idulehed olla ulatuslikult kahjustunud. Kuna kaunviljadel paikneb suur osa toitevarust idulehtedes, võib nende nekroos või mädanik oluliselt piirata idandi arengut isegi siis, kui teised struktuurid on esialgu säilinud.
Kas ebanormaalne tähendab alati hukku?
Oluline on rõhutada, et ebanormaalne idand ei tähenda alati automaatselt hukkunud taime. Labori hinnang põhineb standardtingimustel, mis võimaldavad seemnepartiisid omavahel võrrelda, kuid põllutingimused võivad olla sellest nii soodsamad kui ka ebasoodsamad.
Kui kahjustus on kerge ja piiripealne, näiteks juur on deformeerunud, kuid funktsionaalne, või idulehtedel on väike paikne kahjustus, võib taim soodsates tingimustes siiski normaalseks areneda. Soe muld, ühtlane niiskus ja madal haigussurve suurendavad selliste idandite ellujäämise tõenäosust.
Samas on kahjustusi, mille puhul taastumist ei ole realistlik oodata. Kui kahjustatud on elutähtsad kasvupunktid, nagu juuretipp või võrsetipp, kui idandi keskmine osa on tugevalt nekrootiline või kui esineb aktiivne mädanik, ei suuda taim edasi areneda. Põllus väljendub see tühikute või väga nõrkade taimede suurema osakaaluna.
Peamised põhjused
Ebanormaalsete idandite teke on enamasti mitme teguri koosmõju, kuid kõige sagedamini on tegemist mehaanilise kahjustusega. Herne ja põldoa seeme on kuivas olekus habras ning koristamise, kuivatamise, sorteerimise ja külvi käigus tekkivad löögid ja surve võivad kahjustada embrüot.
Ühendkuningriigi herne- ja oakasvatuse teadus- ja nõuandeorganisatsioon PGRO (Processors and Growers Research Organisation) rõhutab, et kaunviljade seeme on eriti tundlik oma suure kuivuse tõttu ning embrüo võrsetipp võib murduda juba idulehtede sees. Sellisel juhul kujuneb idand, millel võrsetipp puudub või ei ole funktsionaalne.
Teine oluline põhjus on seemnepõhised haigused. Nakatunud seeme võib idaneda, kuid idandil tekivad kiiresti nekroos, pehmenemine ja mädanik, mis peatavad edasise arengu. Herne puhul on sagedasemaks probleemiks laikpõletikud (Ascochyta haigustekompleks) ning põldoal põldoa laikpõletik (Ascochyta fabae).
Lisaks haigustele võivad ebanormaalsust põhjustada ka füsioloogilised häired. Hernel on tüüpiliseks näiteks mangaani puudusest tingitud pruun täpp idulehe südamikus (marsh spot), mis tekib juba seemne kujunemise ajal põllul. Tegemist ei ole haigusega, kuid see võib oluliselt häirida idandi arengut. Selle vältimiseks on oluline jälgida taimede toitumist kasvuperioodil, mangaani lehekaudne andmine õitsemise ja kaunade moodustumise ajal aitab ennetada defitsiiti ja tagada järgmise põlvkonna seemne elujõulisuse.
Olulist rolli mängib ka seemne tärkamisjõud. Kuigi labori idanemisprotsent võib olla rahuldav, ei pruugi see kajastada seemne käitumist ebasoodsates põllutingimustes. Nõrgema tärkamisjõuga seeme annab külmas ja märjas mullas rohkem ebanormaalseid idandeid ning suurema väljalangemise.
Seos kasvutingimustega
Ebanormaalsete idandite osakaal on sageli seotud eelneva kasvuaasta tingimustega. Niisked koristustingimused soodustavad haiguste levikut ja seemne nakatumist ning vajadus intensiivse kuivatamise järele suurendab sisemiste kahjustuste riski. Ladustamise käigus võib see väljenduda tärkamisjõu languses.
Selline seeme on ühtaegu tundlikum nii mehaaniliste vigastuste kui ka ebasoodsate külvitingimuste suhtes, mis suurendab ebanormaalsete idandite osakaalu.
Praktiline tähendus põllumehele
Ebanormaalsete idandite osakaal on eelkõige riskinäitaja. See ei tähenda, et seeme oleks kasutuskõlbmatu, kuid viitab suuremale tõenäosusele, et põllul esineb ebaühtlast tärkamist ja taimede väljalangemist.
Seetõttu ei tohiks seemne kvaliteedi hindamisel piirduda ainult idanemisprotsendiga. Oluline on mõista ebanormaalsuse põhjuseid, sest just see määrab, kui suur risk põllul tegelikult realiseerub. Selline lähenemine võimaldab teha teadlikumaid agronoomilisi otsuseid nii külviaja, külvinormi, seemne käsitlemise kui ka puhtimise osas.
Kokkuvõte
Ebanormaalsed idandid annavad väärtuslikku teavet seemne tegeliku kvaliteedi ja käitumise kohta põllutingimustes. Need peegeldavad nii kasvutingimuste mõju, seemne käsitlemist kui ka selle füsioloogilist seisundit. Mõistes selle näitaja sisu ja põhjuseid on võimalik paremini hinnata riske ning teha agronoomiliselt põhjendatud otsuseid.
