Eesti Maaülikooli uuring näitas, milliseid haigustekitajaid leiti Eesti tootmispõldudel ning millele tasub enne uut külvihooaega tähelepanu pöörata
Juuli lõpp ja augusti algus on talirapsikasvatajatele üks olulisemaid perioode aastas. Valitakse põlde, valmistatakse ette külvipinda ning tehakse otsuseid, mis mõjutavad järgmise aasta saaki. Enamasti mõeldakse külviajale, sordivalikule ja väetamisele, kuid sama oluline on arvestada haigustega, mille nakkus saab alguse juba sügisel.
Mitmed talirapsi olulisemad haigustekitajad nakatavad taimi vahetult pärast tärkamist. Esimesed lehelaigud võivad tunduda tähtsusetud, kuid just sügisel kujuneb välja haigusfoon, mis mõjutab taimede talvitumist ning võib määrata järgmise kasvuperioodi varrekahjustuste ja saagikuse.
Eesti Maaülikoolis 2025. aastal läbi viidud uuring andis esmakordselt põhjalikuma ülevaate sellest, millised seened Eesti tootmispõldudel sügisel talirapsi lehtedel tegelikult esinevad. Selgus, et visuaalselt sarnaste lehesümptomite taga võivad peituda väga erinevad haigustekitajad ning üksnes põllul nähtavate laikude põhjal ei ole alati võimalik haiguse põhjustajat õigesti määrata.
Uuring viidi läbi neljal talirapsi tootmispõllul Lääne-Virumaal, Tartumaal ja Põlvamaal. Sügisel kogutud leheproovidest isoleeriti laboritingimustes seened ning määrati need DNA-põhise metoodikaga perekonna ja võimalusel ka liigi tasemeni. Selline lähenemine võimaldas saada senisest täpsema ülevaate Eesti talirapsi sügisesest seenekooslusest ning sellest, milliste haigustekitajatega võivad põllumehed juba sügisel kokku puutuda.
Sügisesed lehelaigud ei tähenda alati üht haigust
Uuringu kõige olulisem järeldus praktikule on see, et sügisel ei põhjusta lehelaike üks konkreetne haigus, vaid tegemist on terve seenekooslusega. Kokku isoleeriti talirapsi lehtedelt 161 seenekultuuri ning DNA-analüüsi abil tuvastati 19 erinevat seeneperekonda. See tähendab, et üheainsa lehe peal võivad koos eksisteerida nii agressiivsed taimepatogeenid kui ka täiesti süütud saprotroofsed ehk surnud taimekoel elavad seened.
Alternaria – 24,8%
Leptosphaeria – 24,8%
Fusarium – 13,0%
Epicoccum – 11,8%
Parastagonospora – 10,6%
Need viis perekonda moodustasid lõviosa (üle 85%) kõigist uuringus leitud seentest. Huvitav on märkida, et ligikaudu kaks kolmandikku isoleeritud seentest olid klassikalised taimepatogeenid, kuid tervelt kolmandik olid saprotroofid või väga nõrga patogeensusega liigid.
Põllumehe jaoks on see oluline sõnum: kui põllul nähakse sügisel lehelaike, ei tähenda see alati, et tegemist on ühe kindla ohtliku haigusega. Erinevad seened võivad tekitada sarnaseid sümptomeid ning sageli asustavad saprotroofid lihtsalt juba varem kahjustada saanud kohti. Seetõttu ei pruugi iga laik lehel tähendada kohest vajadust fungitsiidse töötluse järele, vaid nõuab kainet haigussurve hindamist.
Alternaria spp. – kuivlaiksus, mis armastab niisket sügist
Käesolevas uuringus oli Alternaria koos Leptosphaeriaʼga kõige sagedamini leitud seeneperekond. Alternaria liigid on ristõieliste kuivlaiksuse tekitajad ning võivad nakatada peaaegu kõiki taime maapealseid osi.
Põllul on haiguse tunnuseks enamasti ümarad või ebakorrapärased pruunid kuni mustjad lehelaigud, millel on hästi märgatavad kontsentrilised ringid. Sageli ümbritseb kahjustust kollakas halo. Vanematel lehtedel võivad laigud kiiresti suureneda ja omavahel kokku kasvada.
Kuivlaiksuse arengut soodustavad niisked kasvutingimused ja pikk lehemärguse periood. Käesolevas uuringus registreeriti mitmes katsekohas vahetult enne proovivõttu väga kõrge suhteline õhuniiskus (95–99,9%), mis lõi haigustekitajate arenguks soodsad tingimused.
Varasemad uuringud on näidanud, et suurim majanduslik kahju tekib siis, kui nakkus levib hiljem kõtradele, põhjustades seemnete enneaegset varisemist ning kvaliteedi langust. Sügisel täheldatud lehesümptomid näitavad aga, et haigustekitajad on põllul juba olemas ning soodsate ilmastikutingimuste korral võib nakkus edasi areneda.
Põllumehele tähendab see eelkõige vajadust jälgida põlde regulaarselt juba sügisel, eriti niisketel aastatel, mil kuivlaiksuse levikuks on tingimused kõige soodsamad.
Leptosphaeria spp. – haigus, mille tegelik mõju võib avalduda alles kevadel
Koos Alternariaʼga oli Leptosphaeria käesolevas uuringus kõige sagedamini leitud seeneperekond. DNA-analüüsiga määrati enamik isolaate liigini Leptosphaeria biglobosa, mis on üks ristõieliste fomoosi ehk mustmädaniku tekitajatest.
Haigus algab tavaliselt sügisel lehtedel väikeste helehallide kuni pruunikate laikudena, mille sisse võivad hiljem tekkida mustad täpid ehk pükniidid – seene viljakehad. Kuigi lehesümptomid võivad tunduda tagasihoidlikud, võib haigustekitaja liikuda mööda leherootsu juurekaela ja varre suunas. Kevadel võib see väljenduda varrekahjustustena, mis raskematel juhtudel häirivad vee ja toitainete liikumist taimes ning võivad vähendada saagikust.
Varasemad uuringud on näidanud, et mida varem toimub sügisene nakatumine, seda suurem võib olla järgmise kasvuperioodi varrekahjustuse oht. Seetõttu peetakse fomoosi üheks olulisemaks haiguseks, mille tõrjele tuleb mõelda juba sügisel.
Leptosphaeria säilib hästi rapsi taimejäänustel ning võib olla nakkusallikaks ka järgmistel aastatel. Seetõttu on haiguse ohjamisel jätkuvalt väga oluline piisavalt pikk külvikord, taimejäänuste arvestamine külviplaani koostamisel ning põldude regulaarne seire juba sügisel.
Fusarium – rohkem kui ainult teraviljade probleem
Fusariumʼi perekonna seeni leiti uuringus kolmandana kõige rohkem. DNA-analüüsiga määrati muu hulgas liigid Fusarium tricinctum ja Fusarium graminearum. Enamasti seostatakse Fusariumʼi teraviljade haigustega, kuid uuring näitas, et neid leidub ka talirapsi lehtedel. Kas tegemist oli aktiivsete haigustekitajate või juba kahjustunud lehekudede koloniseerijatega, selle töö põhjal öelda ei saa. Sellegipoolest kinnitab leid, et Fusarium on osa talirapsi sügisesest seenekooslusest ning selle tähtsust rapsil tasuks Eestis edaspidi põhjalikumalt uurida.
Kõik leitud seened ei põhjusta haigust
Lisaks taimepatogeenidele leiti talirapsi lehtedelt rohkesti ka saprotroofseid ehk surnud või vananeval taimekoel kasvavaid seeni. Kõige sagedamini esinesid nende hulgas perekonnad Epicoccum, Cladosporium ja Penicillium. Need seened võivad asustada juba vananevaid või kahjustunud lehti, kuid nende leidmine ei tähenda tingimata, et tegemist oleks taimele ohtliku haigusega. Sageli koloniseerivad nad kudesid, mis on saanud kahjustada näiteks ilmastiku, kahjurite või teiste haigustekitajate toimel.
Praktikas tähendab see, et ainult lehesümptomite põhjal ei saa alati hinnata haiguse tegelikku põhjust ega selle ohtlikkust. Käesolev uuring näitas, et visuaalselt sarnaste laikude taga võivad peituda väga erinevad seened – alates olulistest taimepatogeenidest kuni liikideni, mis kasutavad ära juba kahjustunud taimekudesid. Seetõttu tasub haigustunnuste hindamisel vaadata kogu põllu olukorda, mitte teha otsuseid üksikute lehelaikude põhjal.
Mida tasub enne augustikuist külvi meeles pidada?
Käesolev uuring kinnitab, et sügisene haigusfoon kujuneb välja juba vahetult pärast rapsi tärkamist. Seetõttu tasub enne uue hooaja algust tähelepanu pöörata järgmistele põhimõtetele.
Planeeri võimalikult pikk külvikord. Eriti fomoosi tekitajad (Leptosphaeria spp.) võivad säilida rapsi taimejäänustel mitu aastat ning olla järgmise nakkuse allikaks.
Arvesta põllu haigusajalooga. Kui eelmistel aastatel on põllul esinenud fomoosi või kuivlaiksust, on suurem tõenäosus, et haigustekitajad on seal jätkuvalt olemas.
Jälgi ilmastikku. Soe ja niiske sügis ning pikk lehemärguse periood loovad haigustekitajate arenguks väga soodsad tingimused.
Ära tee otsuseid ainult lehesümptomite põhjal. Visuaalselt sarnaseid kahjustusi võivad põhjustada väga erinevad seened ning kõik neist ei ole taimele võrdselt ohtlikud.
Vaata põld üle juba sügisel. Mida varem haigustunnused avastatakse, seda paremini saab hinnata põllu haigusfooni ning kavandada järgmise kasvuperioodi taimekaitset.
Sügis määrab sageli järgmise kevade
Talirapsi haigustele hakatakse sageli tähelepanu pöörama alles kevadel, kui varred kahjustuvad või haigussümptomid muutuvad silmatorkavaks. Tegelikult algab paljude haigustekitajate elutsükkel märksa varem – juba sügisel, vahetult pärast taimede tärkamist.
Eesti Maaülikooli uuring näitas, et Eesti tootmispõldudel on talirapsi sügisene seenekooslus märksa mitmekesisem, kui pelgalt lehesümptomite põhjal võiks arvata. Kõige sagedamini esinesid Alternaria ja Leptosphaeria, kuid lisaks leiti ka Fusariumʼi ning mitmeid saprotroofseid seeneperekondi.
Uuringu peamine praktiline sõnum on lihtne: kõik lehelaigud ei tähenda sama haigust ning kõik leitud seened ei ole võrdselt ohtlikud. Seetõttu on sügisene põlluseire oluline mitte ainult haigustunnuste märkamiseks, vaid ka põllu tegeliku haigusfooni hindamiseks.
Mida paremini tunneme haigustekitajaid, kes meie põldudel juba sügisel esinevad, seda teadlikumalt saame teha otsuseid külvikorra, põlluseire ja taimekaitse kohta. Just need otsused loovad aluse hästi talvitunud ja suure saagipotentsiaaliga rapsitaimikule järgmisel kevadel.
Tiiu Annuk, Põllumeeste ühistu KEVILI taimekasvatusspetsialist, SekMo teadmussiirdedoktorant
Kaire Loit, molekulaarse fütopatoloogia kaasprofessor
Markus Remiküll, bakalaureusetöö autor
Artikli aluseks on Markus Remikülli 2026. aastal Eesti Maaülikoolis kaitstud bakalaureusetöö.
Projekti „Rapsil esinevad seen- ja viirushaigused Eesti tingimustes“ kaasrahastatakse Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondist. Projekti nr: 2021-2027.1.01.24-0598. Periood: 01.11.2024-31.08.2029
