Antraknoos on kujunemas üheks olulisemaks maasikahaiguseks.
Maasikas on Eestis üks olulisemaid marjakultuure, kuid selle kasvatamine muutub aasta-
aastalt keerulisemaks. Muutuvad ilmastikutingimused, pikenevad niisked perioodid ja uute haigustekitajate levik suurendavad riski, et saagikus ja marjade kvaliteet vähenevad. Eesti Maaülikoolis valminud bakalaureusetöö annab esimest korda põhjaliku ülevaate sellest, milliseid seenhaiguste tekitajaid leiti Eesti tootmispõldudelt kogutud haigustunnustega maasikaproovidest ning millised neist väärivad tootjate tähelepanu.
Mis Eesti maasikapõldudel tegelikult toimub?
2025. aasta kasvuperioodil koguti haigustunnustega maasikataimi Eesti erinevatest tootmisistandustest. Laboris isoleeriti haigustekitajad ning määrati nende liigid DNA-analüüsi abil.
Käesolevas uuringus domineerisid antraknoos, hahkhallitus ning mitmesugused juure-, juurekaela- ja varremädanikud. Laboratoorsed analüüsid näitasid, et nende haiguste taga olid peamiselt perekondade Colletotrichum, Botrytis, Cadophora, Pilidium, Neopestalotiopsis, Coniella ja Fusarium liigid.
Uuringus kogutud proovides oli kõige sagedamini esinenud patogeen Colletotrichum nymphaeae, mis kuulub rahvusvaheliselt tuntud Colletotrichum acutatumʼi liigikompleksi – sellesse rühma kuuluvad maasika kõige agressiivsemad antraknoosi tekitajad. Liigi sage esinemine uuringus viitab sellele, et antraknoos on muutumas ka Eesti maasikakasvatajate jaoks üheks olulisemaks haiguseks.
Erinevad haigused eelistavad erinevaid taimeosi
Uuring näitas, et haigused võivad kahjustada kõiki maasikataime osi – vilju, õisi, lehti, varsi, juurekaela ja juuri. Samas ei kahjusta kõik haigused taime ühtemoodi. Viljadel esinesid kõige sagedamini antraknoos ja hahkhallitus, mis muudavad marjad kiiresti turustamiskõlbmatuks. Juurekaelal domineerisid erinevad mädanikke põhjustavad haigused, mis võivad pidurdada taimede kasvu, põhjustada närbumist ning tugeva nakkuse korral kogu taime hukkumist. Kuna erinevad haigused võivad tekitada väga sarnaseid sümptomeid, ei ole ainult väliste tunnuste põhjal võimalik haigustekitajat alati kindlaks teha ning vajadusel tuleks kasutada laboratoorset määramist.
Antraknoos on muutumas üheks tähtsamaks haiguseks
Antraknoos ei kahjusta ainult vilju, vaid võib nakatada kogu taime. Soodsates tingimustes võivad nakatuda ka õied, lehed, võsundid ja juurekael. Eriliseks probleemiks on asjaolu, et haigus võib püsida taimedes varjatult ning avalduda alles viljade valmimise ajal. Selleks ajaks võivad saagikaod olla juba märkimisväärsed. Kuna nakkus levib vihmapritsmete, masinate ja nakatunud istutusmaterjaliga, võivad soojad ja niisked suved haiguse arengut oluliselt kiirendada.
Hahkhallitus on endiselt oluline
Hahkhallituse tekitaja Botrytis cinerea kahjustab peamiselt õisi ja valmivaid vilju ning võib rikkuda suure osa saagist nii põllul kui ka pärast koristust.
Haigus saab sageli alguse juba õitsemise ajal, kui Botrytis cinerea nakatab õisi ning võib püsida seal latentselt kuni viljade valmimiseni. Marjad võivad pikka aega näida täiesti terved ning haigus avaldub alles küpsemise või hoiustamise ajal, mil viljad muutuvad pehmeks ja kattuvad halli eosekirmega. Seetõttu on hahkhallituse tõrjes kõige olulisemad just õitsemisaegne ennetav taimekaitse, hästi õhustatud taimik ning niiskuse vähendamine taimede ümber.
Neopestalotiopsis – haigustekitaja, mille levikule tasub tähelepanu pöörata
Viimaste aastate uuringud eri riikidest näitavad, et Neopestalotiopsisʼe liigid on kujunemas üheks olulisemaks uueks maasikahaiguste tekitajate rühmaks. Kui varem peeti neid seeni peamiselt juhuslikeks viljamädaniku põhjustajateks, siis nüüdseks on neid seostatud ulatuslike haiguspuhangutega Ameerika Ühendriikides, Hispaanias, Itaalias ja mitmes teises maasikat tootvas riigis. Uuringud näitavad, et tegemist on agressiivsete patogeenidega, mis võivad kahjustada juuri, juurekaela, lehti, leherootse ja vilju.
Haiguse leviku üheks peamiseks allikaks peetakse nakatunud istutusmaterjali, kuid haigustekitajad levivad edasi ka vihmapritsmete, töövahendite ja taimejäänustega. Kuna sümptomid sarnanevad sageli teiste juurekaela haigustega, on usaldusväärseks määramiseks vajalik laboratoorne analüüs.
Ka Eesti Maaülikooli uuringus tuvastati Neopestalotiopsis iranensis, mis esines peamiselt juurekaela kahjustustega taimedel. See näitab, et sama haigustekitajate rühm on tuvastatud ka Eesti tootmispõldudel ning väärib edaspidi senisest suuremat tähelepanu.
Haiguste tõrje algab ennetusest
Maasikahaiguste ohjamisel ei piisa ainult fungitsiididest – kõige paremaid tulemusi annab erinevate ennetusmeetmete kombineerimine. Esmatähtis on kasutada tervet ja kontrollitud istutusmaterjali, sest mitmed ohtlikud haigustekitajad, näiteks antraknoosi ja Neopestalotiopsisʼe tekitajad, võivad jõuda istandikku juba nakatunud taimedega.
Sama oluline on põlluhügieen. Korjamise või hooldustööde käigus ei tohiks haigustunnustega marju ega taimeosi visata maasikaridade vahele. Nii antraknoosi kui ka hahkhallituse tekitajad säilivad nakatunud viljades ning muutuvad seal uueks nakkusallikaks. Antraknoosi eosed levivad peamiselt vihmapritsmete abil vaid lühikese vahemaa taha, mistõttu reavahele jäetud nakatunud marjad võivad nakatada eelkõige naabertaimi ja aidata haigusel istandikus kiiresti levida. Hahkhallituse tekitaja toodab samuti nakatunud viljadel hulgaliselt eoseid, mis levivad vihmapritsmete ja õhuvooludega järgmistele õitele ja viljadele.
Haiguste leviku vähendamiseks tuleks haiged viljad ja taimeosad istandusest eemaldada või hävitada. Samuti tasub puhastada regulaarselt koristus- ja hooldustehnikat, sest paljud olulisemad maasikahaiguste tekitajad levivad lisaks vihmapritsmetele ka tööriistade, masinate ja taara vahendusel.
Keemiline tõrje annab parima tulemuse siis, kui seda kasutatakse ennetavalt ja integreeritud taimekaitse osana. Fungitsiidide valikul tuleb lähtuda Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest ning vaheldada erineva toimemehhanismiga preparaate, et vähendada resistentsuse kujunemise riski.
Mida uuringust järeldada?
Eesti Maaülikooli uuringu tulemused annavad maasikakasvatajale kolm selget suunist:
Maasikakasvatus ei ole enam ainult „hahkhallituse tõrje“. Uuring näitas, et lisaks hahkhallitusele tuleb Eesti maasikakasvatuses senisest rohkem tähelepanu pöörata ka antraknoosile ning erinevatele juurekaela haigustele.
Haigustekitajate määramine on muutunud keerulisemaks. Kuna paljud uued haigused tekitavad sarnaseid närbumis- ja mädanikusümptomeid, ei piisa alati vaid pealevaatamisest – kahtluse korral tasub kasutada laboratoorset analüüsi.
Ennetus on kriitilisem kui kunagi varem. Kuna sellised patogeenid nagu Colletotrichum ja Neopestalotiopsis levivad sageli varjatult istutusmaterjaliga, on puhta taime valik ja range põlluhügieen (haigete marjade koristamine) parim viis saagi päästmiseks.
Kaire Loit, molekulaarse fütopatoloogia kaasprofessor
Kirke Palu, bakalaureusetöö autor
Tiiu Annuk, Põllumeeste ühistu KEVILI taimekasvatusspetsialist, SekMo teadmussiirdedoktorant
Allikas: Kirke Palu. „Maasikahaiguste esinemine Eesti tootmispõldudel“. Eesti Maaülikool, 2026.
