Vaid viieaastane Gennet Võsaste toimetab põllutöödel ühtmoodi osavalt nii kombaini kui traktori roolis ja mitte isa süles, vaid täiesti iseseisvalt.
Gennet ja tema isa näitasid lahkelt Profile, kuidas tõenäoliselt Eesti noorim põllumasina operaator päris töödega hakkama saab.
Esmalt pidime minema reaalselt kombainiga tatart koristama, kuid et põld märg, siis jääb see plaan katki ja Gennet näitab meile lihtsalt, kuidas ta selle masinaga sõita oskab. Ei ole midagi öelda, poiss liigub mööda põldu nagu kogenud kombainer, põllu otsas keerab ise ilusti tagasi ja nii mitu korda järjest.
Traktori roolis saab Gennet ka päris töötegemist näidata. Masin läheb käima, isa hüppab trepilt maha ja poiss keerab traktori õiges suunas. Ka randaal läheb maha ja töö algab.
"Kahe hektarilise põllu koristas üksi jutti ära," jätkab Danel. "Põhimõtteliselt võiksin ma sel ajal muid asju teha. Poisi oskused, masina tunnetus ja tõsine töökultuur nii noores eas on midagi sellist, mida kohtab harva."
Traktor peatub ja väike töömees ronib mööda astmeid alla. Temaealistele kohaselt ei ole ta võõraste onude seltskonnas eriti jutukas. Küsimusele, kas Gennetile meeldib rohkem traktori või kombaini roolis, poetab siiski mokaotsast: "Traktori."
"Tegelikult sõidame me igal hommikul autoga lasteaeda ka nii, et poiss istub mul süles ja keerab rooli," muigab ta.
Muide, meie heameeleks meeldib Gennetile väga ajakiri Profi ja lasteaias peab see alati kaasas olema. "Kui ajakirja maha unustab, siis ütleb kohale jõudes, et issi, too see mulle palun järele," naerab Danel. "Õpetajatel ja mängukaaslastel on ka nüüd ilmselt kõik traktorid selged. Kodus on meil päris suur virn ajakirju ja neid ta lehitseb kogu aeg."
Gennet toob meile näha karika, mis ta sai mõni nädal tagasi peetud künnivõistlusel. Lastele korraldati seal oma võistlus, küll mitte päris masinatel. Meie väike kangelane võitis selle ära, edestades pika puuga ka näiteks kümneaastaseid konkurente.
Kuuste Agro platsil vurab Gennet ringi oma John Deere mängutraktoriga, ent võimaluse avanedes tihti ka päris masinaga. "Tuleb ja ütleb, et issi, mul on igav," räägib Danel. "Kui traktor on vaba, siis ma ikka luban tal sellega platsi peal sõita, las harjutab. Kust see järelkasv siis muidu tuleb." Tunnistame mõlemad fotograafiga siiralt, et oleme Gennetile kadedad. Oleks meil lapsepõlves olnud kas või selline mängutraktor ... Võimalusest oma voli järgi päris masinaga sõita ei osanud me unistadagi.
Seda muret, mis nö meie ajal, et väikse poisi jalad ei ulatu pedaalideni, tänapäeval ei ole. "Paljud funktsioonid käivad nupust, käsigaas on ka, pedaale polegi vaja vajutada," ütleb Danel.
Issile meenub veel üks lugu, kuidas ta toimetas kopaga objektil ja polnud mitte kedagi teist traktoriga mulda vedama võtta peale Genneti: „Mina tõstsin mulla peale, tema viis traktoriga metsa alla, kallutas koorma maha ja tuli tagasi. Sõitis mulle ilusti traktoriga alla, et kärusse mulda peale panna.“
Nii et seda tänapäeva lastevanemate suurimat muret, et jõnglased istuvad ainult telefonis, Gennetiga ei ole? "Eks talle ikka meeldib ka telefonis möllata," nendib isa. "Aga tehnika peale läheb ka palju aega ära." Danel on mõelnud, et peaks poisile otsima mõne jõukohase farmisimulaatori mängu.
Ilm ei soosi
Tänavused vihmad vajutavad Vastse-Kuuste meeste tegemistele oma pitseri. "Ega me ilma vastu ei saa," nendib Danel. "Tatart on alla neljakümne hektari, esimest aastat. Ma varem ei ole tatart kasvatanud. Selle tahaks ikka kätte saada. Paar-kolm hektarit jõudsime teha, kohe tuli vihm peale."
"Meie kandis on nõnda, et nii kui näpuga kombaini puutud, hakkab kohe sadama," ütleb vahele Daneli onupoeg, kellega nad kahekesi Kuuste Agros toimetavad.
"Hernes kasvas meil ka väga võimsalt, ulatus lõuani," näitab Danel käega. "Siis tulid vihmahood ja peksid herne täiesti maha. Ja oras kasvas läbi, terad läksid sees kasvama. Müüa ei saa sellist. Juba teist aastat järjest läks hernega kehvasti."
Seitse aastat selja taga
Danel alustas omapäi tegutsemist Kuuste Agroga seitse aastat tagasi töö kõrvalt. "Sain siin külarahvaga kaubelda ja võtsin esimesed kolmkümmend viis hektarit renti," meenutab ta. "Nii see järjest iga aasta on kasvanud, tänaseks ligi kolmesaja kaheksakümne hektarini ja tuleb veel juurde. Kasvame, areneme ja õpime. Ja kasvatame väikest poega traktori roolis." Töötajaid ongi Kuuste Agros kaks. Koos Gennetiga kolm.
"Sel aastal hoidsime külvipinnaga tagasi, sest kaks eelmist aastat olid põuased," räägib Danel. "Kakssada hektarit panime kaera, siis ligi kaheksakümmend oli talinisu, nelikümmend viis hektarit hernest, nelikümmend tatart ja seitsekümmend läks vahekultuuride alla."
Tehnika loetelu ei ole väga pikk, olemas on vaid kindlalt vajalikud masinad. "Kombain, traktor, ekskavaator," loetleb Danel. "Metsatraktor on ka, millega saab seda, mis ekskavaator lõikab, kokku koondada. Üks vana Belarus tõstab viljakotte ja muud. Põhirõhk on ühe traktori peal, see on 24/7 töös ja peab hakkama saama. Me ei ole seni ise mitte ühtegi toetust küsinud, peale põllupindala põhiste. Kõik teeme oma kuludega."
Maadega on ettevõttel pigem vedanud. "Üldjuhul on meie kandis hea mullaga maad," kinnitab Danel. "Leidub küll turbaseid kohti, aga muidu on hea viljakas maa. On muidugi mägiseid kohti, nii et pead käe vastu klaasi panema, kui kuskilt alla sõidad, aga üldjuhul ei ole probleeme."
Üsna noore ja mitte väga suure ettevõttena näeb Danel potentsiaali laienemiseks küll. "Ikka võiks areneda ja masinaid juurde osta," kinnitab ta. "Kindlasti plaanime ühe traktori juurde osta ja ka näiteks kuivati."
Danel muigab, kui räägib, miks Kuuste Agro ainus uus traktor just rohelist värvi on. Tema oli otsustanud ühe hoopis teise traktori kasuks, aga selle esinduse müügimehe üleolev suhtumine nö väikepõllumeestesse viis selleni, et tuli püsti tõusta ja öelda viisakalt "head aega". Nii tuligi majja John Deere 6215 Wihuri Agrist, mis sest, et kokkuvõttes kallim kui esialgne variant.
Miks kombain just CLAAS on, pole mõtet küsidagi. Kui kombain, siis ikka CLAAS, on Eesti põllumeeste seas laialt levinud seisukoht.
"Gennet, mis sinu lemmiktraktor on? Mille me peaksime järgmiseks ostma?" pöördub isa poisi poole. Gennet mõtleb natuke ja ütleb tasakesi: "Fendt."
Tehnika puhul hindab Danel, et see oleks töökindel ning mida lihtsama ja tugevama konstruktsiooniga, seda parem. "Mida vähem elektroonikat ja muid peeneid vidinaid-pudinaid, seda parem," muigab ta. "Me panustame korralikule künnile."
Metalli erialal koostelukksepaks õppinud Danelil oma masinate hoolduse ja remondiga probleemi ei ole ja nii pole ka masinate järelteenindust tarvis läinud. "Ma pigem teen ise ja pusin kas või mitu päeva," ütleb ta. "Väetisekülvikut parandasime näiteks terve nädalavahetuse hommikust õhtuni ja korda me selle saime."
Uue traktori ostu korral jääb praegune ka kindlasti alles. "Põllupind kasvab ja tegelikult tunneme juba praegu, et üks traktor on puudu," tunnistab Danel. "Seni oleme nii hakkama saanud, et teeme aga rohkem tööd. Panga ust pigem ei taha kraapima minna, üritame ikka ise hakkama saada. Ei pea kogu tehnika üldse uus olema, näiteks suurema Kvernelandi adragi ostsime kasutatuna. Ehitasime seda natuke ümber, panime suuremad hõlmad ja mõned uued jupid ja olemas."
"Viimased kolm aastat on siinkandis rasked olnud, küll vihmad, siis põud," räägib Danel. "Me võime endast kõik anda, aga kui ilmastik üldse ei soosi ... See ei ole ainult minu probleem, see on meie kõigi mure siin ümberkaudu. Ikka kuuled selliseid mõtteid, et kellele seda kõike vaja on, lööks käega. Aga samas, kui selline tubli poiss kasvab kõrval, siis on, mille nimel pingutada."
